Subaru Outback ja Soome teed

Seda lugu blogisse kirja panema innustas mind esimene lähem kokkupuude Subaru marki autoga ning asjaolu, et Outback on juba liigkaua turul olnud mudel, et sellest täiemõõdulist sõiduproovi WhatCar? lehel ilmutada.

Detsembri alguspäevil sai käidud perega Rovaniemis. Kuna võsukesel on järgmisel aastal ees kooliminek, siis tundus hea mõttena veel sel aastal jõuluvana ära külastada. Kes teab, kas järgmisel aastal sellised asjad lapse pähe enam mahuvadki? Erinevaid transpordiliike vaagides sai otsustatud autosõidu kasuks, aga seda suhteliselt rahuliku graafikuga – mõlemal suunal tee peal ööbides. Nii ei läinud päevateekonnad üleliia pikaks ja olid ka pisiperele vastuvõetavamad.

Juhuse tahtel sõitsin Tallinnas laeva vaevalt 400-500 km sõitnud Subaru Outbackiga, millel 2,5 l bensiinimootor ja automaatkast. Lisaks kuhjaga varustust - ksenoontuledest kuni CD boksini välja.

Alustuseks peab ütlema, et viimase malli Outback on tõeliselt suur auto. Seda nii seest kui väljast. Eelmise mudeli vähe kõrgemast sõiduautost on saanud praktiliselt linnamaastur. Nendel, kes kaebavad elegantse välimuse kadumise üle võib isegi õigus olla, kuna Outback ei hiilga tänapäeval just imeilusa disainiga. Samas pilk harjub kõigega ja praeguseks hetkeks on minu jaoks häirivateks jäänud vaid pisut ülepakutud hõbedased plastmassid iluvõre ja udutulede kujunduses.

Sõita on Outbackiga mugav ja kuigi konkreetsel versioonil puuduvad igasugused sprinteriomadused, siis kellelegi jalgu sellega ka ei jää. Varasema info põhjal kartsin pisut vaid liigsuurt kütusekulu, seda enam, et tegemist täiesti sissesõitmata mootoriga, aga selle juurde tulen hiljem tagasi. Lumistes ja libedates oludes on nelikveoline Subaru endiselt üks parimaid valikuid ning 20 cm kliirens aitab tublisti ka parkimiskohtade valikut laiendada.

Tuttavad olid mind ette hoiatanud, et Soomes on valdavas osas teedel kiirusepiiranguks 80 km/h ja kiiruskaameraid kümnete kaupa teeääri palistamas. Nii saigi tempomaat sätitud 5 km/h lubatust kiiremaks (igaks juhuks vana hea GPS ka kiirust kontrollimas) ja peale neljarealise teeosa lõppemist ennast surmigavaks kulgemiseks häälestatud.

Esimene mulje oli, et manöövrist „möödasõit“ pole soomlased vist midagi kuulnud. Kõik kulgevad ühtlases rivis, 80-85 km/h. Kuna nimetatud sõidukiirus on vabalt saavutatav ka veokitele, siis ei ürita isegi nendest keegi mööda uhada. Puhta naljakas hakkas. Õnneks on aeg-ajalt lõigud, kus lisandub möödumisrada ja seda võimalust kasutatakse päris usinalt. Et sellel lõigul puuduvad ka kaamerad, siis kasvavad kiirused teinekord üsna suurteks. Siiski pole neid teelõike kaugeltki piisavalt ja jääb üle vaid imetleda põhjanaabrite kannatlikkust maanteedel kulgemises. Minu õnneks esines küllalt palju teelõike, kus ka 100 km/h lubatud oli. Nii läks sõit kokkuvõttes üsna nobedalt.

Teedest ka. Lund oli Helsinkist põhja pool vähem kui meil samal ajal. Samas ei olnud teed ka hüper-super puhtad ning lõiguti olid sõidujälgede vahed täitsa lumised. Sellist lahtist mudru, mida meil kõrvalteed täis kipuvad olema, ma küll ka ei täheldanud. Põhja pool oli kohati päris libe ja mõned ristmikud täiesti klaasiseks sõidetud. Siin-seal võis märgata liiklusmärke, mis teatasid, et looduse säilitamiseks on teede hooldust piiratud. Ilmselt mõeldakse selle all soola ning muid kemikaale, mis jääd sulataksid. Tulemus oli igatahes rataste all tunda. Samas tänu kohalike rahulik-ettevaatlikule sõidustiilile ei paistnud kusagil kraavis/teel risti/avariilisi sõidukeid.

Kokkuvõtteks:

1. Tegelikult on põhja-lõuna suunal Soomes ka talvel 100 km/h lubatud lõike täitsa palju. Nagu enne öeldud, ei tegelenud ma suure kiiruseületamisega, kuid GPSi järgi tuli keskmiseks kiiruseks sellegipoolest 85 km/h.

2. Outbacki keskmine kütusekulu jäi alla 8 l / 100 km kohta, mis tuttuue ja nii suure auto kohta polegi minu arust halb tulemus.

3. Mida päev edasi sellel 2000 km matkal, seda rohkem mulle Subaru meeldima hakkas. Külmadel hommikutel soojenes auto kiiresti, talveteedel kulges stabiilselt ja turvaliselt, ruumi oli ka enam kui küllaga. Mis sa hing veel tahta oskad?

Veel pisut Pada-Häda-Orust ja talvisest kulgemisest

Kolonnis oli ainsaks orientiiriks eessõitva auto udutuli.

Kogu selle Pada-Häda-Oru lumevangistusega seoses meenus mulle tahes või tahtmata oma elu kõige ekstreemsem lumetorm, mille kõrval meie Monika oli nagu süütu teismeline plika tõelise fuuria kõrval. See oli ühel Volvo testisõidul ligi kümme aastat tagasi, 2001. aasta veebruaris, mandri-Euroopa kõige põhjapoolseimas tipus Nordkappis.

Meie testisõidu keskus ja peatuspaik oli Altas, umbes 240 km Nordkappist. Euroopa põhjapoolseima tipu külastamine kuulus programmi ning kõik varasemad grupid olid seal kenasti ära käinud. Meie grupp oli kõige viimane ja ehkki juba eelmisel päeval anti tormihoiatus, otsustasid korraldajad hommikul taevasse vaadates, et mis sealt ikka tulla saab, käime ära!

Sinna sõit mööduski meie jaoks viperusteta, sest teadlikult hakkasime esimestena liikuma, kuna pool grupist moodustasid mehhiklased ja araablased, kes nägid esimest korda elus lund. Kujutasime juba ette, milline saab nende liiklemiskiirus olema ning leidsime, et parem on kohe ees ära minna, kui nende taga pärast passida. Sest tee oli kitsas ja väga libe ning möödasõidud üsna ohtlikud.

Jõudsime esimestena Nordkappi kohale, taevas oli selge ja ilm ilus. Ja siis, umbes paari tunni jooksul pöördus ilm totaalselt ning viimased tulijad, kes eelnimetatud tegelaste taha stoppama olid jäänud, olid sunnitud juba mitu korda autot kraavist välja lükkama. Kohta, kust läheb tee, polnud enam üleüldisest lumeväljast võimalik eristada. Aga kohale nad kõik imekombel siiski jõudsid. Aga kuidas minnakse tagasi? Kas jäämegi siia lumevangi? 240 km kaugusel hotellist?

Kogunemine Nordkappis enne suure tormi algust.

Kui me olnuks Eestis, siis ilmselt olekski jäänud. Täpselt, nagu inimesed Padaorus. Norra riigis aga toimivad asjad hoopis teisiti ja meie riigiisad peaksid minema sinna õppima, kuidas lumetormis liiklemist organiseerida. Asi toimis imelihtsalt: autod koguti kolonni, kõikidel kästi tagumised udutuled põlema panna.

Kolonni etteotsa asus traktor, mis lükkas tee lahti ja mille tagaosas põles samuti ere punane tuli. Selle järgi orienteerus kolonni esimene auto, ülejäänud kolonn orienteerus eessõitva auto udutule järgi. Kuna polaaröö oli äsja lõppenud, oli juba kella kolme paiku päeval väljas kottpime. Pimedas tuledevalges ja tihedas lumetormis nägi eessõitva auto punast tulukest vaid paar-kolm meetrit. Ehk iga juhi ainsaks ülesandeks oli vahet eessõitjaga mitte sisse lasta, sest sõidujälgi ei olnud lumetormis üldse näha.

Teelõigud oli piirkondade vahel ära jagatud. Üks traktor vedas kolonni oma piirkonna lõpuni, seal ootas meid juba järgmine kolonn järgmise traktoriga. Meie traktor keeras otsa ringi ja võttis sappa vastutuleva kolonni, meie saime oma ette järgmise piirkonna traktori. Nõnda vahetusid need traktorid kolm-neli korda, kui mitte rohkem. Kogu seltskond jõudis Altasse umbes kuue tunniga, mis 240 km teekonda ja tohutut lumetormi arvestades, oli väga hea tulemus. Eriti meie Padaoru näite taustal.

Miks meil ei võiks olla valmisolek taoliseks liikluse korraldamiseks? Mitte ei saa aru!  Teada ju on need kohad, kus on oht lumevangi jääda kõige suurem, seda enam, et Padaorus asub ka maanteeameti kaamera. Kui sealt kaamerapildist on näha, et teeolud muutuvad raskeks ja mõni auto on juba seisma jäänud, tuleks liiklus koheselt peatada, koguda autod kollonni ja erinevate teehoolduspiirkondade vahel traktorid edasi-tagasi neid kolonne vedama panna. Kuidas on nii, et Norras on selline süsteem võimalik aga meil mitte?

Ja need jutud, mida ma erinevate ametkondade esindajate suust olen tänase päeva jooksul raadiost kuulnud, ajavad täiesti vihale. Et kõik toimus plaanipäraselt ja kõigega saadi hästi hakkama! Kamoon! Et siis see ongi maksimaalne, mida me suudame! Mina mõne mehe asemel astuksin tagasi, mitte ei ajaks sellist jama suust välja.

Lauslaiskus on ohtlikum kui värvipimedus

Liikuv "koobas" Tallinnas Tehnika tänaval.

Öeldakse, et laiskus pole pahe, vaid voorus, sest laisal inimesel olevat harukordne oskus teha kõike hästi lihtsalt ja mugavalt, ilma eriliselt pingutamata. Usin inimene ärkab enne kukke ja koitu, sahmib päev otsa ringi nagu puuslik täiskuu ajal ja on veendunud, et tööga on ikka võimalik rikkaks saada. Laisk inimene aga magab kuni lastakse, teeb siis paar kõnet, delegeerib kiiremad tööd usinatele, joob rahulikult tassi kohvi ja alles siis hakkab vaatama, mis edasi saab. Sest kes see enne tööga rikkaks on saanud.

Kui lõpptulemus on sama, siis minu pärast elagu igaüks nii nagu tahab ja oskab. Peaasi, et keegi teine sinu liigse usinuse või laiskuse all kannatama ei peaks. Hulluks lähebki asi siis, kui säherduste nähtustega kaasneb ka hoolimatus teistesse inimestesse. Näiteks, kui ei viitsita enam iseenda järelt koristada ning seda peavad hakkama tegema teised pereliikmed. Ning kui too laisk siis leiab, et nii peabki olema. Ei pea! Sellega sa ju näitadki oma hoolimatust.

Või siis selline inimene, kes ei viitsi hommikuti oma autot lumest puhtaks rookida. See on sügavalt tema isiklik probleem, et ta peab külmas autos lõdisema, selle asemel, et paar minutit harjaga ümber auto vehkida ja endale sooja teha. Aga see, et ta sõidab liiklusesse autoga, mis näeb välja nagu oleks karu talveks soomusautosse koopa ehitanud, see ei ole küll enam ainult tema enda probleem. See on juba ka kõikide teiste, kaasa arvatud minu probleem. Ja kui see "koobas" mulle siis kusagilt hoovist ootamatult külge sõidab, laiutab lauslaisk selle peale vaid käsi ja ütleb: "Sorry, ma tõesti ei näinud!" Ei saanudki näha, idioot!

Äkki peaks sõidukooli lõpetamisel ka miskisugune lauslaiskuse test olema? Värvipime lube ei saa aga lauslaisale ei keela neid keegi. Minu arust on viimane liiklusele märksa ohtlikum kui värvipime, sest ega me keegi ju ei tea, kas see roheline, mida meie näeme, on ikka täpselt sama roheline ka kõikide teiste jaoks? Mis vahet seal on, peaasi et me teame, millal seista, millal sõita. Aga lauslaisad oma koopas ei näe üldse mitte midagi. Värvidest rääkimata. Peale valge muidugi.

Miks „tõmblukk“ Eestis ei tööta?

Ülemiste ristmik Google Earthi "pilgu" läbi

Küll mina olen juurelnud selle üle, miks ei tööta meie liikluses mujal Euroopas elementaarne „tõmbluku“ süsteem, ehk kui kaks sõidurida muutuvad üheks või on ühel real ees takistus, lastakse lõppevalt sõidurealt autod üle ühe kenasti vahele. Keegi ei kannata, liiklus sujub ja kõik on õnnelikud. Parimaks näiteks on Itaalia liiklus, mis esmapilgul tundub täiesti kohutav, kuid just seesama „tõmbluku reegel“ ongi seal peamine reegel. Vist ainus, mida itaallased üldse tunnistavad.

Näide meie tegelikkusest on aga Tartu maanteelt Järvevana teele vasakpööre. Seal on kaks pöörderida, ikka selleks, et suurendada ristmiku läbilaskevõimet. Hiljem parempoolne rida aga lõppeb. Ideaalis peaks asi välja nägema selline, et mõlemad read on võrdselt autodega koormatud, pärast pöörde sooritamist lastakse paremast reast üle ühe auto vahele ja kõik on häppid. Tegelikkus on aga selline, et vasak rida on täis kuni Lennujaama teeni, teine rida aga jumala tühi. Ja kui siis keegi otsustab teisest reast keerama hakata, ollakse tema peale maruvihased. A´la „mina siin seisan juba veerand tundi ja ootan oma järjekorda, sina siga tuled ja trügid vahele!“ Ja loomulikult tehakse hiljem kõik selleks, et "ülburit" mitte vahele lasta.

Sellist olukorda ei reguleeri ka ükski reegel, peale elementaarse viisakusreegli, sest nn parema käe reegel siin ei kehti. Võiks ju küll mõelda, et paremalt poolt ümberreastujal on eesõigus aga tegelikult ei ole. See kehtib vaid (kuni selle aasta lõpuni) võrdsete õiguste korral, ehk siis, kui mõlemad juhid tahavad ümber reastuda ja mõlemad annavad selleks suunatulega märku. Pealegi ei kehti see nn kiirendusradadel, mille alla ka antud pöörderea võib liigitada.

Sõidan sealt ristmikult läbi iga päev ja sageli mitu korda päevas. Kui ma näen, et vasakust reast esimese fooritsükliga läbi ei jõua, võtan kohe paremasse ritta, mis on reeglina peaaegu tühi. Püüan kellelegi mitte jalgu jääda ja reipamalt kiirendades hiljem kõrvalolevast autost ettepoole jõudes tema ette reastuda. Sageli on aga nii, et kui kõrval kulgeva auto juht minu plaanist aimu saab, vajutab ta kiirelt gaasi põhja ja sõidab tühimiku kinni, et ma jumala eest temast ette ei saaks.

Seda juhtub üsna tihti ja ehkki selline asi ajab vanduma, üritan säilitada rahu ja oodata järgmist võimalust. Kui seda ei teki, olen sunnitud pidurdama. Parem pöörderida seiskub, sabaots ristmikul ja olukord ei lahene enne, kui punane foorituli süttib ning vasak rida tühjeneb. Sest paigalt startides on juba väga raske liiklusvooluga sulanduda. Mujal Euroopas oleks selline situatsioon mõeldamatu (ma ei pea siin silmas Zagrebit või Kiievit, vaid ikka Lääne-Euroopat).

Miks meie ei suuda seda seda süsteemi omaks võtta? Küsimusele andis vastuse eilne õhtu, mil sattusin lugema MB foorumit. Keegi mersuomanik kirjeldab olukorda Tartu maantee ja Järvevana tee ristmikul nõnda:

„Tartu mnt järvevanale keerates on minul paremalt realt liikujatest jummala savi, ootavad kuni vahele saavad. Mul on sellel kohal mitu korda külge sõidetud ja pärast olen kindlustuselt head raha saanud. Olime keerajatest viimased ma vasakul ta paremal natuke tagapool minust. Selle asemel et minu taha reastuda proovis mees must mööda silgata mul oli aga ees samuti masin oleksin pidanud tugevalt pidurdama et ta mu ette mahuks ... siis tuli "see" küljelt suund sees ja saime kokku sest mina talle teed andma ei olnud kohustatud. Nui 4 jaks ma ei lase vahele selliseid. Mu auto ei ole mulle reliikvia see on tarbe ese niiet kui ise pole süüdi siis lõhu palju jaksad kõik makstakse kinni.“

No more comments!

Naistest ja meestest liikluses

Nädalavahetuse Õhtuleht lahkas pikalt teemat, et kummad on paremad autojuhid - naised või mehed? Igavesti pikk lugu, mida võib resümeerida umbes nii: naised on rahulikumad ja hoolikamad ning pigem alahindavad oma sõiduoskusi, mehed aga vastupidi, hindavad oma võimeid üle. Naistel on väiksem ruumitaju, ehk autoinimeste keeles kehvem gabariidi- ja tagumikutunnetus, mehed ei suuda tihtilugu aga tajuda oma sõiduoskuste tegelikku piiri. Liiklusele ohtlikud on mõlemad variandid.

Ühest küljest on see meeste-naiste teema juba ammu ära leierdatud ja ega midagi uut ja üllatavat seegi kord sealt loost teada ei saanud. Samas on see aga ka suhteliselt igihaljas teema, mis kunagi päevakorrast maha ei lähe. Näiteks just täna hommikul tööle sõites mõtlesin ma eiteamitmendat korda taas sellelesamale naiste-meeste teemale.

Mis põhjusel? Aga ikka ühel ja sel samal: üritan mina kõrvaltänavast peateele välja keerata. Seal liiklus aga seisab, sest ees on raudteeületuskoht ja punane foorituli. Olen selles olukorras väga sageli, et mitte öelda, pea igal hommikul. Reeglina lasevad meesjuhid alati mind vahele, sest tal pole suurt vahet, kas ta hakkab sekund varem või sekund hiljem liikuma. Kui roolis on aga naine, siis näeb ta ainult enda ees seisvat autot ja see on kõik. Kui see hakkab liikuma, hakkab tema ka liikuma. See, et keegi tahab kõrvaltänavast peateele tulla, see pole absoluutselt tema mure.

Ma võin talle kätega vehkida, pikka nina teha või kasvõi keelt näidata, ta ei näe mind. Ma pole senini aru saanud, kas ta ei taha näha või ta tõepoolest ei näe?  Küll aga olen ma aru saanud, et kui peateel seisab minu ees auto, mille roolis on naine, pole mõtet üldse üritadagi. Rääkimata olukorrast, kui ma ootan liikuvasse voolu vahelepääsemist. Siis ei lase tavaliselt ka mehed kedagi vahele aga kui ikkagi juhtub ime ja keegi võtab vaevaks pidurdada, siis on see ikka meesterahvas.

Teine näide, mis on pisut rohkem unisex probleem aga siiski samuti väga sageli just naisjuhtidega seondub: kulgeb neljarealisel teel 70 mõjualas 66-67 km/h. Kiiremini ei saa, sest spidomeeter näitab punkt 70 km/h. Seda, et spidomeeter võiks valetada, selle peale pole ta kunagi tulnud, sest viimati kui ta remondis käis, öeldi talle konkreetselt, et auto on korras. Ja loomulikult kulgeb ta vasakus reas, sest seal ei ole kunagi kedagi ees. Hea julge ja turvaline sõita. See, mis toimub tema taga, teda enam ei huvita. Ümberreastumise peale ta ka ei tule.

Eks taolisi näiteid leiab elust veelgi. Ja palju rohkem neid, mis seonduvad noorte meestega, kes äsja "õiged" load kätte saanud aga tunneb end nagu oleks juba mitukümmend aastat rooli keeranud. Küll aga on igasugused üldistused, eriti mis puudutavad sugudevahelisi üldistusi, väga hell teema. Mäletan väga hästi, kuidas tuntud naisõiguslane mu kunagi Äripäeva ajal korralikult läbi võttis, kuna olin loos toonud näite: peres on juba üks, mehe nimel olev auto, pere eelarve kosub ja ostetakse naisele ka auto, et kuidas siis selle teise auto kindlustusmaksetega lood on? Lihtsalt üritasin teemat selgitada ühe levinud näite varal elust enesest. Selline näide oli paraku minu poolt aga äärmiselt läbimõtlemata, sest ma ei suutnud hiljem naisõiguslasele mitte kuidagi tõestada, miks ei võiks olla esimene auto hoopis naise nimel ja teine auto ostetakse mehele? Ja tõepoolest, miks ei võiks? Pidingi end alandlikult naiste diskrimineerimises süüdi tunnistama, kuna ma ei suutnud tõestada, et see näide on levinum kui vastupidine. Statistikat ju vastavat pole.

Mistõttu tahaksingi siinkohal eraldi naisõiguslastele rõhutada: mehi, kes mind igapäevaselt liikluses välja vihastavad, on palju-palju rohkem kui naisi! Ja ka vahelelaskmiste osas on esinenud erandeid. Paraku küll ilmselt neid, mis reeglit kinnitavad...

Toyota Ameerikas uuel katsel ja palju edu talle! Täiesti siiralt!

Toyota esitleb järgmisel nädalal Los Angelesi autonäitusel elektri jõul töötava RAV4 EV teist põlvkonda. See uudis äratas minus tähelepanu eeskätt seetõttu, et vaatasin kunagi selleteemalist dokumentaalfilmi. Ja mind hämmastas tookord, kui julmalt kohalikud ärihaid Toyota katsetused päeva pealt lõpetasid.

Eelmine RAV4 EV oli esimene nikkel-metallhüdriid akudel sõitev auto maailmas, mis näitas juba 1997. aastal alustatud katsetustel igati häid tulemusi. Kusjuures, umbes 800 autot on tänaseni kasutusel ja ostjad on nendega äärmiselt rahul. Filmis räägiti kasutajatega, kes demonstreerisid uhkustundega auto minekut, näitasid juhtmeid, mis õhtul garaaziseina pisteti ja kirusid kongresmene, kes selle igati väärt auto turustamise Ameerikas lõpetasid.

Ma ei mäleta enam täpselt seda seadusepügalat, millega Toyotal tol korral kõri kinni keerati aga ära tehti talle üsna julmalt. Sest kohalikud töösturid ei suutnud taluda tõsiasja, et ajal, mil nemad alles nö paberil elektriautode tootmist plaanivad, sõidavad juba nendele kuuluval maal ringi reaalsed autod ja vähe sellest, rahvas on nendega rahul! Väike lobbytöö kongressis ja leitigi võimalus säärased autod ameerikamaal seadusega ära keelata.

Ja ehkki tolleagse RAV4 EV tippkiiruseks oli vaid 126 km/h ning ühe laadmiskorraga suutis ta läbida 160-190 km, oli see siiski täiesti piisav igapäevaselt töö ja kodu vahet sõitvatele ameeriklastele. Samuti polnud midagi ette heita ka akude kestvusele. Mõned RAV4 vahetasid esimest korda akusid alles 240 000 km järel.

Loomulikult, kui sellel autol poleks olnud ees mitte Toyota, vaid näiteks GMC logo, poleks teema üldse päevakorda tõusnud. Ameerika enda vinduva autotööstuse päästmiseks aga ei valitud enam vahendeid ning viha japside vastu on Ameerika autotöösturite seas tohutu. Ka kurikuulus gaasipedaali skandaal sai väidetavalt alguse pea olematust pisiasjast, mis lõpuks Toyota jaoks ülemaailmseks tagasikutsumise kampaaniaks muutus.

Nimelt ei olevat tahtnud üks Toyota Priusega ringi kulgenud jänki politsei märguande peale peatuda ning üritas eest ära põgeneda. Kui ta lõpuks kätte saadi, ei osanud ta vabanduseks muud öelda, kui et gaasipedaal kiilus kinni! Loomulikult jõudis see lause kohalikku meediasse ja kasutati hiljem Detroidi PR magnaatide poolt äärmiselt oskuslikult ära.

Sestap patsutan ma mõttes Choichiro Toyodale õlale ja ütlen: ära anna alla, mees!

Mis toimub kütusehindadega?

See kütusehinnaga trikitamine hakkab vaikselt juba ära tüütama. Täna jälle uudis, et bensiinihind tõusis 25 senti ja diiselkütus 45 senti liitri kohta. Viimane olevat tõusnud seetõttu nii palju, et tuli uus talvine kütus, kallim jne. Ja nüüd ongi diiselkütus Statoilis enam kui pool krooni 95 bensiinist kallim. Sellega on Eesti taas kogu Euroopale "ära teinud". Igal pool mujal on diiselkütus ikka odavam.

Diiselauto omanikuna teeb see tendents mulle kahtlemata muret. Ma ei hakka siinkohal arvutama, kui palju võtab diiselauto vähem kütust ja millal saabub tõehetk, ehk millise hinnaerinevuse juures tuleks bensiinimootoriga auto kilomeetri hind odavam kui diiselmootoriga autol. Mul  on hetkel tähtis ikkagi see, et saan paagitäiega ca 700-800 km rahulikult ära veereda ja ei pea iga päev tankimisele mõtlema. Aga millised üldse on meie kütusehinnad võrreldes muu Euroopaga? See küsimus hakkas mind täna küll huvitama.

Iseendale lohutuseks tõdesin, et väga hull olukord siiski veel ei ole. 27 Euroopa riigi seast on meist odavam diiselkütus vaid Lätis, Leedus, Bulgaarias, Küprosel, Luksemburgis, Maltal, Poolas, Rumeenias ja Hispaanias. Ehk Eesti on diiselkütuse hinna osas kümnendal kohal, 17 Euroopa riigis on diiselkütus veel kallim. Jumal tänatud! Bensiini osas oleme veelgi eespool, ehk lausa viiendal kohal. Isegi Leedus on bensiin kallim kui meil. Eestist odavam on veel vaid Lätis, Bulgaarias, Küprosel ja Rumeenias.

Ehk hädaldamiseks tegelikult väga põhjust ei ole. Ja see vingumine: a´la vat millised palgad on neil ja millised meil, see on juba nii ära tüüdanud, et ma ei julge enam raadiotki käima panna. Muud enam üldse ei kuule! Pagan võtaks, Eestis ei saagi ju olla sellised palgad nagu Soomes või Rootsis, kus pole suur nõukogude teerull üle poole sajandi ringi tallanud. Ja võtame näiteks Ungari. Pole seal need palgad tuhkagi väga palju kõrgemad kui meil, bensiin maksab aga meie rahas 19.40. Sugulased madjarid on meist veelgi kehvemas seisus. Ok, neil on ilm soojem ning vein ja ketšup odavamad. Aga see on ka kõik.

Aga see kütusehinna üles-alla kõikumine on Eestis küll pehmelt öeldes juba koomiliseks muutunud. Oli mingi periood, kus diiselkütuse hind püsis Neste automaatjaamas stabiilselt 17.40. Siis tuli möödunud nädalal uudis, et kütusefirmad tõstsid kõikidel kütustel hinda 25 senti. Korraks vist isegi nägin tanklas hinda 17.65 aga ma pole selles väga kindel. Igatahes juba paari päeva pärast oli hind jälle tagasi sama kohapeal või isegi madalamal. Läks veel kaks päeva mööda, hind oli kukkunud veelgi. Alles üleeile tankisin ma Sõpruse puiestee ja Linnu tee nurgal Nestest diislit hinnaga 16.75. Täna oli samas tanklas hind 17.80! Vahe enam kui üks kroon! Ja seda kõike kahe päeva jooksul!

Lohutan end sellega, et pidev kõikumine peaks normaalses ühiskonnas tähendama seda, et kusagil on veel keegi, kes pole kartelliga liitunud, kui selline kokkulepe peaks kütusemüüjate vahel olemas olema. Vähemalt räägitakse sellest pidevalt. Ehk vaba konkurents ilmselt siiski toimib ja see on väga hea. Ja ma väga loodan, et juba paari päeva pärast on diiselkütuse hind samas tanklas jälle 17.40, nagu kuu aega tagasi.

Tere tulemast Prismasse!

Meie kõige olulisem eesmärk on see, et meil oleksid
TALLINNA KÕIGE RAHULOLEVAMAD KLIENDID.
Allikas: prismamarket.ee


Läinud töönädala lõpus oli vaja minna poodi. Absoluutse tipptunni ajal, reede õhtul, kella viie paiku. Tee äärde jäi Sikupilli Prisma. Pikemalt mõtlemata keerasime sisse, sest ega aega mõelda meil eriti polnud. Olime lubanud sõita maale ämmale külla ja ega siis ämma ei saa ju lasta oodata.

Parklasse sisse keeranud, tekkis tunne, nagu oleksime sattunud Madonna kontserdile või imeravitseja Niguli juurde. Igal pool autod, autod, inimesed, autod. Vaba parkimiskohta mitte ühtegi, käis vaid üks kaootiline sebimine. Kaos, teisisõnu. Taas pikemalt mõtlemata otsustasin otsa ringi keerata ja teise poodi minna. Parklast välja sõita aga enam ei õnnestunud, sest seal oli mitmekümnest autost koosnev järjekord.

Naine tuletas järjekorras seistes meelde Prisma nädalavahetuse sooduspakkumist, forellifilee! Suu hakkas vett jooksma. Natuke sidrunit, valget pipart, soola, kala maitseainet, öö otsa laagerdamist ja hommikul röstsaiaga..mhmmm. Otsustasime kõigele vaatamata ikkagi samasse poodi minna. Pärast mõningast ringitiirutamist vabaneski üks koht. Teiselt poolt lähenes suurel kiirusel BMW, meie jõudsime enne.

Enne poodiminekut otsustasin läpaka pakiruumi visata, et pahadele silma ei torkaks. Pole ju seniajani raatsinud klaase ära toonida. Pakiruumist vaatas vastu suur taarakott, mille juba mitu nädalat tagasi olin suvilast talveks linna ära kolides peale visanud. Võtsin selle näppu, et taara Prisma all olevatesse automaatidesse ära sokutada. Sõitsime eskalaatoriga alla ja sisenesime parklasse. Ja suu jäi imestusest pärani: hiiglaslik parkla oli jumala tühi, mitte ühtegi autot!

Kogu see pilt oli oma olemuselt nii absurdne, et uudishimu sai võitu ja läksime uurima, miks nii? Nädala kõige suuremal tipptunnil, mil üleval parklas valitseb täielik kaos, on maaalune parkla suletud! Selgus ka põhjus: kaks töömeest valasid parkla sissetõiduteele betooni, sissesõidu ette oli tõmmatud kileriba. Või õigemini üks töömees midagi seal silus, teine vaatas niisama pealt. Siis vaatas kella, haigutas, sügas mune ja pani lõpuks suitsu ette. Kiiret ei paistnud neil kusagile olevat.

Iseenesest muidugi väga tublid, kaldtee tuleb korda teha, sest olin isegi mitu korda seal autoninaga vastu maad kraapsanud aga kas tõesti peab seda tööd tegema reede õhtul, kella viie paiku? Miks ei saanud seda sissesõiduteed lappida näiteks kolmapäeva hommikul? Katki oli see kaldtee juba ammu, suvest saadik.

Ei oska selle peale muud kosta, kui et sellisel moel on Prismal küll väga raske oma kõige olulisemat eesmärki ellu viia. Ehkki, tänu tühjusele parklas polnud ka taaraautomaatide juures mitte kedagi. Suvised õllepurgid sai ilma aega viitmata kiirelt ja kasulikult ära realiseeritud. Selles mõttes olen ma Prismaga muidugi rahul.

Remonditöökodadel läheb päris hästi

Tallinas, Tondi raudteeületuskoha juures on üks autoremondi töökoja reklaam, millest ma iga päev mööda sõidan. Mitte kunagi ei ole ma aga tähele pannud tulpa, mille külge see reklaam on kinnitatud.

Täna hommikul teiseltpoolt tulles ja parasjagu rongi oodates oli aega asjasse süveneda. Tuleb tunnistada, et töökojal läheb päris hästi, sest üks selline "tulp" maksab pruugituna BRC-s ca 38 000 eurot, ehk ligi 600 000 krooni.

Vene avarii eripärad

Kui me neli aastat tagasi kolleegide Elmar Otsa ja Kristjan Sooperega Moskvas ringi seiklesime, sattusime "suurel koltsevajal" peale olukorrale, kus äsja juhtunud avarii osapooled parasjagu süüdlast välja selgitasid. Just täpselt nii, nagu juuresolevas videos.

Tundub, et sellised olukorrad on Venemaal üsna tavalised. Seda videot vaadates meenus mulle jutt, mille rääkis umbes paar aastat tagasi üks tuttav moskvalanna, kelle äsjaostetud helesinisele Mazda kolmele üks vana Žiguli taha nurka sisse põrutas. Autol midagi hullu häda polnud aga tagapamper oli kriimustatud ja vist väike pragu ka sees. Remont ja värvimine oleks maksma läinud üsna mitu tuhat rubla. Aga noh, liisingu auto, kaskod-särgid-värgid peal, pole probleemi! Mõtles ta....

Avarii juhtus tööpäeva hommikul kella 9 paiku. Papi, kes Žiguliga tagant otsa sõitis, ei tahtnud end väga süüdi tunnistada, kuna avarii tekkis ridade vahetusel jne. Olukorra klaarimiseks tuli kohale kutsuda miilits. Miilitsat tuleb Moskvas aga kaua oodata. Kordamöödi käidi lähedalasuvas poes, sööklas söömas, autosid liigutada ei tohtinud. Need pidid seisma sündmuskohal, ehk keset teed. Ummik ümberringi oli muidugi meeletu.

Miilits jõudis kohale kuue tunni pärast, ehk kella 15 paiku. Mütsid kuklas vaadati sündmuskoht üle, mõõdeti, kirjutati pabereid, selgitati papile olukorda, veendi süüd omaks võtma. Kella 18ks oligi papi valmis süüdlasena paberitele alla kirjutama. Mõlemal kästi järgmisel hommikul minna kahjukäsitlusse. Veel paar tundi tipptunni ajal ummikus istumist ja kell kaheksa õhtul, ehk ca 12 tundi pärast hommikust kodust väljumist oli tuttav  tagasi kodus. Avariipaik jäi kodust ca kahe kilomeetri kaugusele.

Kahjukäsitlemise kontoris pidi kohal olema juba hommikul vara. Muidu samal päeval asju aetud ei saa. Ruumid on seal väikesed, puupüsti rahvast täis, ümberringi higi ja sibula hais, käib pidev trügimine ja tunglemine, karjutakse, ähvardatakse kedagi maha lüüa jne. Umbes kella 15 paiku jõudis järjekord nendeni. Algas käsitlemine. Kui käsitleja pabereid vastu võttes sealt vahelt ühtegi väiksemat krabisevat paberit ei leidnud, tuli suured paberid kaks-kolm korda ümber kirjutada, sest kusagil oli ikka midagi valesti täidetud.

Siis mindi välja autosid üle vaatama. Hakkas juba hämarduma. Kriim Mazda tagumisel pampril ei tahtnud enam hästi pildile jääda. Paluti homme tagasi tulla. Tuttav keeldus. Lõpuks said paberid siiski korda ja kästi oodata kõnet remondifirmast. Umbes kuu aja pärast see tuligi. Mazda kriimustus tehti korda. Umbes nädalaga.

Seda kõike meenutades ei imesta üldse, et kõik avariijuhtumid üritatakse Venemaal lahendada omavahel, ilma miilitsata, ilma kahjukäsitlejateta. Probleem tekib vaid siis, kui süüdlane ennast süüdi ei tunne. Aga kui ta ennast süüdi ei tunne, siis tuleb ta süüdi tundma panna! Nagu ühe korraliku Vene avarii puhul kombeks.

Raivo E. Tamme elu meeldejäävaim päev!

Leidsin Youtube´st ühe Gallardo Spyderi video, mille me tegime Auto Bildi ajal oma Sõidame! saate jaoks. Mingil põhjusel aga eetrisse see lõik ei jõudnud. Kas sai saade enne otsa või hakkasime me ise põdema sealolevat Raivo E. Tamme lauset kikkis rinnanibudega Saksa naisturistist...ei mäleta.

Ja noh, mis meil ikka muud üle jäi, kui see video siis lihtsalt Youtube´i üles riputada. Vähemasti mingi tolk asjast, sest siiani on seda vaadanud üle 6000 inimese. Ilma igasuguse reklaamita, nö oma elu elades. Küll aga tuli selle videoga meelde üks seik, millest siiani väga kõva häälega ei ole räägitud...

Nimelt olime kambaga parasjagu Lahemaa poole teel, kui neljarealisel siledal Narva maanteel minu ees Lamborghiniga sõitnud Raivo E. Tamm järsku käigud alla laksas, gaasi põhja surus ja loetud sekunditega täpiks muutus. Kostus vaid üks hirmus möiratus ja kadund ta oligi.

Hakkasin juba muretsema, kui järsku heliseb telefon. Raivo teiselpool toru erutusest väriseva häälega..."Kkkolmsssada kümmmeee... "Misasja?", küsin mina vastu. Tema jälle: "Kkkolmmmsssada kkkümmmeee...."

Võttis jupp aega enne kui ta kõnevõime tagasi sai ja mina pihta, mida ta öelda tahab...eks ta ajas Lambol korraga kõik härjad kaane all kurjaks ja tahtis näha, palju see masin ka välja võtab. Neli km enne tehnilist piiri, ehk 310 km/h peal sai aga hirm võitu, sest kui ikka ees sõitev auto sulle järsku 200 kilomeetrise tunnikiirusega "vastu" hakkab tulema, muutub ka kõige laiem neljarealine tee kitsaks nagu Aravete kardirada.

Mis oleks aga saanud, kui meie lugupeetud näitleja oleks sellise kiirusega politseile vahele jäänud? Ega väga ei tahaks sellele mõelda. Kollane press oleks muidugi saanud päris hea mitu kaanelugu, E. Tamm oleks pidanud ikka üsna mitu aega bussiga Tartusse etendusi andmas käima ja kas näitlejapalk üleüldse sellist laksu välja oleks kannatanud?

Nüüd on sest mitu aastat möödas ja ega Raivo ise pole sest seigast ka hiljem väga suurt saladust teinud. Sõprade seas ikka, nagu muuseas, jutuks tuleb ja loodetavasti ei saa ta ka väga kurjaks, et mina seda päeva siin meenutan. Igatahes on see tema kalendris elu lõpuni suurte punaste tähtedega üles tähendatud.

Mina pean aga tunnistama, et ei ole siiani nii kaugele saanud...Mercedes-Benz SLR McLareniga sai Itaalias Bridgestone´i ovaalil "kõigest" 270 km/h ette manatud aga see on ka lagi.

Kuidas käituda parklajõmmidega?

Sellel teemal kirjutama ajendas mind konkreetne juhtum ühes Tallinna suures autoparklas. Aeg - 03. november u. kella 17 paiku, koht - nn. Centrali parkla, sissesõiduga Ahtri tänavalt.

Olime vennaga Novelli kohvikus ühel kokkusaamisel, mõlemal autod ilusti parklas seismas nagu viksile kodanikule kohane. Lahkudes ei uskunud me alguses venna Suzuki Swifti juures oma silmi. Otse tema sõiduki taha, sisuliselt keset platsi, oli pargitud Subaru Tribeca. Sealjuures polnud üritatudki leida mingit asendit, mis teisi vähem segaks vaid sisuliselt oli tekitatud niiöelda teine rida. Probleem oli ainult selles, et teise suunda parkimiskohalt välja sõita oli võimatu.

Seisime kahekesi nõutult auto kõrval ja kaalusime oma variante. Lootus, et omanik oli ehk vaid korraks autost välja hüpanud ning mõne minuti pärast tagasi saabub, ei osutunud tõeks. Niisiis, millised võimalused veel eksisteerivad? Parklas endas on vaid üks töötaja füüsiliselt kohal, istub putkas ning kasseerib väljasõitjatelt raha. Vähetõenäoline, et tema sellise asja pärast ennast liigutama hakkaks.

Kutsuda politsei? Iseenesest ju õige mõte, kuna tegemist peaks siiski olema ka liikluseeskirjade rikkumisega. Samas ei ole selline väljakutse ametimeeste jaoks kindlasti prioriteetne ning tipptunni liikluses võib neil kohalejõudmine üsna kaua aega võtta. Seejärel peaksid aga nemadki puksiiri kutsuma, kes siis rikkuja eemale lohistab. Kokkuvõttes - aega läheb hullupööra ning üsna suure tõenäosusega saabub sõiduki omanik lõpuks ka ise tagasi auto juurde.

Huvitav, kas ise ja otse kuhugi teisaldusfirmasse ei tohiks pöörduda? Tegemist on ju erafirma hallatava parklaga. Kui kellelgi on kogemusi, võiks jagada - hea tulevikus kõrva taha panna.

Lugu ise lahenes u. 10 min möödudes sellega, et kõrvalkohalt sõitis auto minema ja tänu Swifti mikroskoopilistele mõõtmetele ning kõrvalseisja (loe - minu) abile vahemaade täpsuse osas sai vend auto ringi pööratud ja kõrvalboksi kaudu ka minema sõidetud. Laps ei jäänud lasteaeda, naine tööle ega muudki vajalikud toimingud tegemata. Ometi oli tegemist vaid õnneliku juhusega.

Ehk siis pealkirja juurde tagasi tulles - kuidas käituda parklajõmmidega?
Ahjaa - kuna mu telefonil fotokarezhiim miskipärast ei tööta, siis pole mul ühtegi fotot olukorrast pakkuda. Huvi korral võin skeemi joonistada :))
Igatahes oli tegemist Subaru Tribecaga, reg.märgiga 003 AYY.

Kas Meriva võidabki?

Septembris sai välja käidud ennustus, et Euroopa Aasta Auto võidab Opel Meriva. 

Täna kuulutatigi 41 kandidaadi seast välja seitse finalisti: Alfa Romeo Giulietta, Citroën C3/DS3, Dacia Duster, Ford C-MAX, Nissan Leaf, Opel Meriva ja Volvo S60/V60.

Ehk siis Meriva on jätkuvalt konkurentsis! Kes võiks teda ohustada? Kõige enam pakuksin, et Alfa Romeo Giulietta, sest Itaalia žurnaliste on žüriis päris ohtralt ja Itaalia pole juba mitu aastat peapreemiat omale saanud. 

Teisalt peaks aga ülejäänud Euroopa siiski Merivale panustama, sest see on ainus auto peale Nissan Leafi (mida müüakse esialgu vaid kuues Euroopa riigis), mille puhul on tegemist millegi revolutsioonilisega (tahapoole avanevad tagumised külguksed). Sest isepidurdavat Volvot ja üliodavat Daciat on ennegi nähtud.

Aga hea meel on, et Eesti autoajakirjnikud pole Euroopa kolleegidest teps mitte kehvemad ja saavad asjadest täpselt samamoodi aru: neli Euroopa finalisti valiti ka Eesti Aasta Auto finaali: Citroen C3/DS3, Dacia Duster, Opel Meriva ja Volvo S60/V60. 

Nissan Leafi ei saanud me valida, sest seda meil ei hakata niipea müüma, Ford C-Maxi (millele mina oleksin kindlasti oma hääle andnud), jõuab meile alles novembris ja Alfa Romeo...no ilus on ta tõesti aga Eestis paraku ikka väga nišitoode...

Uus VW Polo WRC sarja?

VW-Audi grupp on teatanud, et Porschega ta F1 sarja ei lähe, küll aga tegutseb ta selle nimel, et liituda kolme aasta pärast WRC sarjaga. Küsimus on aga, millise kaubamärgi all ta sinna läheb? Kas taas Audiga? Või hoopis Volkswageniga? Või hoopis Seatiga?

Kõige loogilisem tundub esmapilgul, et hoopis Škodaga, sest Škoda Fabia Super 2000 on juba IRC sarjas osalenud ja Škoda ambitsioone selles osas näitab kasvõi see, et Fabia Super 2000 autot testis ei keegi muu, kui legendaarne rallimees Carlos Sainz isiklikult.

Samas, see poleks ju mingi uudis, mida VW peaks kiivalt enese teadma hoidma. Pealegi ei ole VW grupi ja Škoda suhted kuigi soojad, mistõttu alles hiljuti Tšehhis kogu direktorite nõukogu välja vahetati. Ka Seat on läinud oma teed ja leidnud oma koha Leoniga WTCC sarjas. Vaevalt, et selles sarjas eduka osalemise järel oleks mõistlik hakata uuesti investeerima ja WRC peale ümber orienteeruma.

Seega oleks ikkagi loogiline, et selleks margiks on kas VW või Audi. Pigem Volkswagen ise, sest Audi on juba aastaid edukalt võistelnud DTM sarjas ja toonud kolm aastat järjest seal tootjate arvestuses esikoha. Samuti on tal ette näidata esikohti legendaarselt Le Mansi 24 tunni sõidult, kus Audi R10 TDI-le ei suutnud kolm aastat järjest keegi vastu saada.

Mida on autospordis suutnud ära teha aga Volkswagen? Erinevalt Audist peaaegu mitte midagi. Audi Quattro on end rallimaailmas juba ammu tõestanud, kui sellega sõitsid end kaks aastat järjest maailmameistriteks Hannu Mikkola ja Stig Blomqvist, samuti on Audi kahel aastal võitnud WRC sarja tootjate arvestuses.

Ehk mina panustaksin hoopis uuele VW Polole. Miks mitte Golfile? Tegelikult pole suurt vahet, kuid vaadates, kuidas pikima rallikogemusega tootja on astumas oma uue WRC autoga klassi võrra madalamale (Ford Fiesta WRC), siis järelikult on väiksema auto kasutamine ralliradadel end rohkem õigustanud. Või on kompaktklassi autod lihtsalt ralli jaoks liiga suureks kasvanud?

Eks näis, mida aeg toob. Põnevust tooks Polo rallimaailma toomine igaljuhul tublisti juurde. Ja tooma tagasi ka need VW ostjad, kes on vahepeal Škoda peale üle läinud.

Kaua võib?

Õiguskantsler Indrek Teder saatis maanteeameti peadirektor Tamur Tsäkkole ettepaneku lõpetada eraparklate trahviteadete edastamine autoomanikele, sest tema hinnangul rikub see inimeste põhiõigusi, kirjutab tänane Postimees.

Lõpuks ometi! Saatsin ka ise õiguskantslerile vastava pöördumise, sest minu arvates ülekohtuse leppetrahvi edastamine riigiameti poolt on veel ülekohtusem kui leppetrahv ise, mille võib piltlikult öeldes joonelt prügikasti saata, nagu seda mitmed juristid on avalikult rahvale soovitanud. 

Ja õige kah! Sest leppetrahv kui selline on minu arusaamade järgi kahe osapoole vahel sõlmitav kahjuhüvitise kokkulepe, ehk (kokku)leppetrahv, mille tingimused peavad mõlemad osapooled omavahel kokku leppima. A´la ma sõitsin su auto katki, nüüd ma maksan ausa inimesena kinni sellega kaasnenud kahju, olgu see siis remont, asendusauto rent, moraalne kahju vms. Aga ma pean esmalt tunnistama, et jah, sorry, olen süüdi! Vastasel juhul ei ole, ega saagi olla, mingit kokkulepet.

Aga ma ei saa ennast süüdi tunnistada, et parkisin auto 15 minutiks piimapoe ette, kuna ma teadsin, et  selle poe ees on lubatud parkida tund aega. Ok, ma unustasin papist parkimiskella armatuurlauale panna aga see ei tähenda, et ma oleksin rikkunud parkimiskorda, veel vähem tekitanud kellelegi kahju, mida ma peaksin nüüd hüvitama hakkama. 

Ma saan ju väga hästi aru, milleks see tunniajaline piirang on kehtestatud! Mul on kell käe peal, ma jälgin seda, et ma lubatud piiri ei ületaks. Ja ei ületagi! Antud juhul sõitsin koguni neli korda varem minema, kui oleksin võinud sõita! Aga maksimumtrahvi sain ikka.

Ma ei ole sellise trahviga nõus! Järelikult, see ei ole (kokku)leppetrahv, vaid ühepoolne sundkaristus või otse öeldes, väljapressimine. Ja seda väljapressimist vahendab riigiettevõte! Absurd!

Selleks saigi pöördutud õiguskantsleri poole. Ma ei tea, kas Postimehes mainitud kodanik, kelle pöördumise peale uurimine algatati, olengi mina, aga kui ei ole, siis järelikult pidi meid olema rohkem ja mina olen vähemasti üks neist. Sest ikka on ju hea mõelda, et sai natukenegi tagant tõugatud asja, mis hullult närvidele käis. Ja et lõpuks ometi ka kusagilt midagi liikuma hakkas.

Ehk ei olegi mul veel usku Eestisse, kui õigusriiki, mõtet päriselt maha matta? Samas, kui arvestada uuest aastast kehtima hakkavat uut liiklussseadust, kus ARK andmetele ligipääsu leevendatakse oluliselt, siis kas üldse ongi põhjust millegi üle rõõmustada? Ja kes kurat selle punkti sinna seadusesse üldse sisse lobistas? Kas taas needsamad eraparklad? 

Vana autohaige virinad #1

Bayerische Multimedia-Werke

Mul pole kunagi ühtki BMW-d olnud, kuigi sõitnud olen paljudega. Miks? Sest ennast tundes kardan, et kui kord ühe sinivalge propelleriga auto ostan, hakkavad kõik järgmisedki samast vabrikust pärinema. Nad lihtsalt on nii head. Pealegi kinnitab seda oletust ühe mu hea sõbra saatus: ükskord BMW – alati BMW.

Ja me kõik teame, mis autohuvilisi „bemmi“ juures võlub, ega jäta ka BMW ise seda välja hõikamata. Freude am Fahren. Mis eeldab autolt suurepäraseid pidureid, rooli ja vedrustust. Kuid eelkõige mootorit. Auto tähtsaim komponent kajastub ju firma nimeski.
Mina pole veel kohanud inimest, kes tahaks BMW klassikaliste reas-kuueste kohta midagi halba öelda. Need jõuallikad on pakkunud minevikus ja pakuvad praegugi täiuslikku käiguühtlust ulatuslikus võimsuse- ja hinnavahemikus.

Veel pakuvad. Sest uute mudelitega on BMW-l uued plaanid. Maailma vallanud arvuti- ja kommunikatsioonibuumist ei saa ometi mööda vaadata. Mida kõike küll tulevane „kolmas“ ei oska! Ta suudab intelligentselt reageerida teeolude muutumisele, säästa kütust ning hoida sõitjate ja jalakäijate elusid.

Intelligentne navigatsiooniseade ILENA soovitab ühe asemel kolme marsruuti: tavalist, ökonoomset ja kiiret. Sealjuures arvestab navigaator öko-teekonna arvutamisel juhi sõidustiili, mis on eelneva läbisõidu jooksul hästi kindlaks määratud. Tulevaste hübriidajamiga BMW-de puhul võetakse kõige säästlikuma tee arvutamisel arvesse ka kõrguste erinevusi teekonna piires.

Mobiilsusabiliseks nimetatav rakendus teatab juhile, kas sõit võiks ehk rongi või bussiga kiiremini kulgeda kui autoga. Süsteem suudab ka parkimismajadest vabu kohti otsida ning vajadusel isegi jalgrattalaenutuse teavet jagada.

Kokkupõrkeid vältiv süsteem jälgib laserite abil auto ümbrust ning suudab kitsastel sõiduradadel külgkokkupõrke vältimiseks rooli pöörata.

Automaatparkija abil saab sõiduki parkida säärasesse pilusse, kus uksi avama ei mahu. Juht peab auto õigesse suunda juhtima, võib seejärel väljuda ning saab võtmes asuva saatja abil auto paika manööverdada. (Selle vidina tootmisseandmise peamiseks takistuseks olevat tema keelatus paljudes maades).

Autovõtme lisafunktsioone on palju tulekul. Olgu mainitud krediitkaardina käitumise oskus (väikeste summade, näiteks teemaksu tasumiseks) või võime kehastuda ettetellitud hotellitoa võtmeks.

Hetkelistel („mikro“-) peatustel suudab auto suhelda ümbruskonnaga, näiteks fooridega saamaks teada, kui kaua rohelise tuleni veel aega on. Samal ajal saab võrgust infot alla laadida – uudiseid, teateid, mänge...

Sõidu ajal saab juht lugeda elektronposti – kirjad kuvatakse armatuurlauas paikneval ekraanil ning kõnesüntesaator loeb neid valjusti ette. Juht saab häälsisestuse kaudu kirju koostada ja saata.

Tulevane BMW suudab avastada AMULETT-transponderit kandva lapse ka siis, kui see kavatseb tee äärde pargitud auto tagant ootamatult tänavale joosta.

Ja veel üht-teist... Uus hea ilm, eks?

Oot, aga ... Motoren...? Siingi on muutused tulekul. Drastilised.
2011. aastaks kavandatud „kolmas“ saab ... kolmesilindrilised jõuallikad. Nii otto- kui diiselmootorid. Poolteisest liitrist töömahust saavad nii diisel kui otto 150 hobujõudu.

Kahtlemata on pool jõuallikat kapoti alla paigutada tublisti odavam kui terve, ja isegi neljasilindrilise mootoriga võrreldes andvat kolmesilindriline tublit kokkuhoidu. Tere tulemast, hea uus ilm!

Tõsi, ennustatavas tulevikus reas-kuuestest veel kavas loobuda pole. Kuid vabalthingavatest küll. Ja kui praegu võime taga igatseda aega, kus R6 kattis BMW valikus töömahtusid kahest kolme liitrini, siis edaspidi näikse kuuesilindriline jäävat vaid (väljaspool Saksamaad mõttetult võimsate) tippversioonide pärisosaks.

Aga kultiveeritus, küsite? Noh, eks kolmesilindrilisse saa ehitada sobivate vastukaaludega tasakaalustusvõlle. Ja mootoriruumi saab polsterdada mürasummutusmattidega, et kahtlustäratav podin kellegi kõrvu ei kostaks.

Aga saund, küsite selle peale? Noh, eks elektroonika areng võimalda vajadusel kuuesilindrilise häält kunstlikult tekitada. Ehk saab järgmise 3. seeria BMW omanik isegi erisugustele sisse-ja väljalasketorustikele vastavaid helifaile Internetist alla laadida. Mikropeatuste ajal, kuni fooris veel punane põleb.

"Ajakirjanduslikust korrektsusest" puutumata

Kartsime juba ammu, et varem või hiljem see juhtub! Et meie peades hakkavad kuhjuma mõtted, mida "ajakirjandusliku korrektsuse" tõttu pole võimalik kirja panna aga väga tahaks!

Tegelikult juhtus see juba siis, kui me veel Auto Bild Eestit tegime. Oi, kui palju oleks tahtnud juba tookord öelda. Väga palju positiivset, näiteks oma lahedate lugejate ja laheda meeskonna aadressil või mitte nii väga head ajakirja ootamatu kinnipanemise kohta. Aga ei saanud, sest see poleks olnud "ajakirjanduslikult korrektne".

Täna on juba hilja neil teemadel midagi öelda, sest need mõtted on juba unustatud. Täna on uued teemad ja uued "ajakirjanduslikult ebakorrektseid" mõtted, mis igapäevatööst üle on hakanud jääma ja mida tahaks vaatamata kõigele kusagile kirja panna.

Sest miks me peaksime sõltumatute autoajakirjanikena kiivalt varjama oma isiklikke autoeelistusi? Milliseid autovalikuid me ise teeme ja miks? Miks me peaksime jätma väljaütlemata oma isiklikke arvamusi nähtuste kohta, mis ehk polegi otseselt autondusega seotud, kuid ometi lähevad need meile korda?

Varsti saab juba aasta sellest, kui me Whatcar.ee-d tegema asusime. Õigemini selle tegemist ette valmistama hakkasime. Juba toona võtsime omale eesmärgiks olla Eesti usaldusväärseim autoostu teejuht. Kuid kas me saame üldse usaldada kedagi, keda me ei tunne piisavalt?

Selleks see blogi tehtud saigi. Lugege, arvake ja kritiseerige! Kasvõi juba seetõttu, et lätlaste tehtud whatcar.ee platvorm kommenteerimist ei võimalda ja selle võimaluse sisseviimine maksaks täna rohkem raha, kui meil hetkel võimalik panustada oleks.