Detsembri alguspäevil sai käidud perega Rovaniemis. Kuna võsukesel on järgmisel aastal ees kooliminek, siis tundus hea mõttena veel sel aastal jõuluvana ära külastada. Kes teab, kas järgmisel aastal sellised asjad lapse pähe enam mahuvadki? Erinevaid transpordiliike vaagides sai otsustatud autosõidu kasuks, aga seda suhteliselt rahuliku graafikuga – mõlemal suunal tee peal ööbides. Nii ei läinud päevateekonnad üleliia pikaks ja olid ka pisiperele vastuvõetavamad.
Juhuse tahtel sõitsin Tallinnas laeva vaevalt 400-500 km sõitnud Subaru Outbackiga, millel 2,5 l bensiinimootor ja automaatkast. Lisaks kuhjaga varustust - ksenoontuledest kuni CD boksini välja.
Alustuseks peab ütlema, et viimase malli Outback on tõeliselt suur auto. Seda nii seest kui väljast. Eelmise mudeli vähe kõrgemast sõiduautost on saanud praktiliselt linnamaastur. Nendel, kes kaebavad elegantse välimuse kadumise üle võib isegi õigus olla, kuna Outback ei hiilga tänapäeval just imeilusa disainiga. Samas pilk harjub kõigega ja praeguseks hetkeks on minu jaoks häirivateks jäänud vaid pisut ülepakutud hõbedased plastmassid iluvõre ja udutulede kujunduses.
Sõita on Outbackiga mugav ja kuigi konkreetsel versioonil puuduvad igasugused sprinteriomadused, siis kellelegi jalgu sellega ka ei jää. Varasema info põhjal kartsin pisut vaid liigsuurt kütusekulu, seda enam, et tegemist täiesti sissesõitmata mootoriga, aga selle juurde tulen hiljem tagasi. Lumistes ja libedates oludes on nelikveoline Subaru endiselt üks parimaid valikuid ning 20 cm kliirens aitab tublisti ka parkimiskohtade valikut laiendada.
Tuttavad olid mind ette hoiatanud, et Soomes on valdavas osas teedel kiirusepiiranguks 80 km/h ja kiiruskaameraid kümnete kaupa teeääri palistamas. Nii saigi tempomaat sätitud 5 km/h lubatust kiiremaks (igaks juhuks vana hea GPS ka kiirust kontrollimas) ja peale neljarealise teeosa lõppemist ennast surmigavaks kulgemiseks häälestatud.
Esimene mulje oli, et manöövrist „möödasõit“ pole soomlased vist midagi kuulnud. Kõik kulgevad ühtlases rivis, 80-85 km/h. Kuna nimetatud sõidukiirus on vabalt saavutatav ka veokitele, siis ei ürita isegi nendest keegi mööda uhada. Puhta naljakas hakkas. Õnneks on aeg-ajalt lõigud, kus lisandub möödumisrada ja seda võimalust kasutatakse päris usinalt. Et sellel lõigul puuduvad ka kaamerad, siis kasvavad kiirused teinekord üsna suurteks. Siiski pole neid teelõike kaugeltki piisavalt ja jääb üle vaid imetleda põhjanaabrite kannatlikkust maanteedel kulgemises. Minu õnneks esines küllalt palju teelõike, kus ka 100 km/h lubatud oli. Nii läks sõit kokkuvõttes üsna nobedalt.
Teedest ka. Lund oli Helsinkist põhja pool vähem kui meil samal ajal. Samas ei olnud teed ka hüper-super puhtad ning lõiguti olid sõidujälgede vahed täitsa lumised. Sellist lahtist mudru, mida meil kõrvalteed täis kipuvad olema, ma küll ka ei täheldanud. Põhja pool oli kohati päris libe ja mõned ristmikud täiesti klaasiseks sõidetud. Siin-seal võis märgata liiklusmärke, mis teatasid, et looduse säilitamiseks on teede hooldust piiratud. Ilmselt mõeldakse selle all soola ning muid kemikaale, mis jääd sulataksid. Tulemus oli igatahes rataste all tunda. Samas tänu kohalike rahulik-ettevaatlikule sõidustiilile ei paistnud kusagil kraavis/teel risti/avariilisi sõidukeid.
Kokkuvõtteks:
1. Tegelikult on põhja-lõuna suunal Soomes ka talvel 100 km/h lubatud lõike täitsa palju. Nagu enne öeldud, ei tegelenud ma suure kiiruseületamisega, kuid GPSi järgi tuli keskmiseks kiiruseks sellegipoolest 85 km/h.
2. Outbacki keskmine kütusekulu jäi alla 8 l / 100 km kohta, mis tuttuue ja nii suure auto kohta polegi minu arust halb tulemus.
3. Mida päev edasi sellel 2000 km matkal, seda rohkem mulle Subaru meeldima hakkas. Külmadel hommikutel soojenes auto kiiresti, talveteedel kulges stabiilselt ja turvaliselt, ruumi oli ka enam kui küllaga. Mis sa hing veel tahta oskad?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar