teisipäev, 2. november 2010

Kaua võib?

Õiguskantsler Indrek Teder saatis maanteeameti peadirektor Tamur Tsäkkole ettepaneku lõpetada eraparklate trahviteadete edastamine autoomanikele, sest tema hinnangul rikub see inimeste põhiõigusi, kirjutab tänane Postimees.

Lõpuks ometi! Saatsin ka ise õiguskantslerile vastava pöördumise, sest minu arvates ülekohtuse leppetrahvi edastamine riigiameti poolt on veel ülekohtusem kui leppetrahv ise, mille võib piltlikult öeldes joonelt prügikasti saata, nagu seda mitmed juristid on avalikult rahvale soovitanud. 

Ja õige kah! Sest leppetrahv kui selline on minu arusaamade järgi kahe osapoole vahel sõlmitav kahjuhüvitise kokkulepe, ehk (kokku)leppetrahv, mille tingimused peavad mõlemad osapooled omavahel kokku leppima. A´la ma sõitsin su auto katki, nüüd ma maksan ausa inimesena kinni sellega kaasnenud kahju, olgu see siis remont, asendusauto rent, moraalne kahju vms. Aga ma pean esmalt tunnistama, et jah, sorry, olen süüdi!
Vastasel juhul ei ole, ega saagi olla, mingit kokkulepet.

Aga ma ei saa ennast süüdi tunnistada, et parkisin auto 15 minutiks piimapoe ette, kuna ma teadsin, et  selle poe ees on lubatud parkida tund aega. Ok, ma unustasin papist parkimiskella armatuurlauale panna aga see ei tähenda, et ma oleksin rikkunud parkimiskorda, veel vähem tekitanud kellelegi kahju, mida ma peaksin nüüd hüvitama hakkama. 


Ma saan ju väga hästi aru, milleks see tunniajaline piirang on kehtestatud! Mul on kell käe peal, ma jälgin seda, et ma lubatud piiri ei ületaks. Ja ei ületagi! Antud juhul sõitsin koguni neli korda varem minema, kui oleksin võinud sõita! Aga maksimumtrahvi sain ikka.

Ma ei ole sellise trahviga nõus! Järelikult, see ei ole (kokku)leppetrahv, vaid ühepoolne sundkaristus või otse öeldes, väljapressimine. Ja seda väljapressimist vahendab riigiettevõte! Absurd!


Selleks saigi pöördutud õiguskantsleri poole. Ma ei tea, kas Postimehes mainitud kodanik, kelle pöördumise peale uurimine algatati, olengi mina, aga kui ei ole, siis järelikult pidi meid olema rohkem ja mina olen vähemasti üks neist. Sest ikka on ju hea mõelda, et sai natukenegi tagant tõugatud asja, mis hullult närvidele käis. Ja et lõpuks ometi ka kusagilt midagi liikuma hakkas.

Ehk ei olegi mul veel usku Eestisse, kui õigusriiki, mõtet päriselt maha matta? Samas, kui arvestada uuest aastast kehtima hakkavat uut liiklussseadust, kus ARK andmetele ligipääsu leevendatakse oluliselt, siis kas üldse ongi põhjust millegi üle rõõmustada? Ja kes kurat selle punkti sinna seadusesse üldse sisse lobistas? Kas taas needsamad eraparklad? 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar