Vene avarii eripärad

Kui me neli aastat tagasi kolleegide Elmar Otsa ja Kristjan Sooperega Moskvas ringi seiklesime, sattusime "suurel koltsevajal" peale olukorrale, kus äsja juhtunud avarii osapooled parasjagu süüdlast välja selgitasid. Just täpselt nii, nagu juuresolevas videos.

Tundub, et sellised olukorrad on Venemaal üsna tavalised. Seda videot vaadates meenus mulle jutt, mille rääkis umbes paar aastat tagasi üks tuttav moskvalanna, kelle äsjaostetud helesinisele Mazda kolmele üks vana Žiguli taha nurka sisse põrutas. Autol midagi hullu häda polnud aga tagapamper oli kriimustatud ja vist väike pragu ka sees. Remont ja värvimine oleks maksma läinud üsna mitu tuhat rubla. Aga noh, liisingu auto, kaskod-särgid-värgid peal, pole probleemi! Mõtles ta....

Avarii juhtus tööpäeva hommikul kella 9 paiku. Papi, kes Žiguliga tagant otsa sõitis, ei tahtnud end väga süüdi tunnistada, kuna avarii tekkis ridade vahetusel jne. Olukorra klaarimiseks tuli kohale kutsuda miilits. Miilitsat tuleb Moskvas aga kaua oodata. Kordamöödi käidi lähedalasuvas poes, sööklas söömas, autosid liigutada ei tohtinud. Need pidid seisma sündmuskohal, ehk keset teed. Ummik ümberringi oli muidugi meeletu.

Miilits jõudis kohale kuue tunni pärast, ehk kella 15 paiku. Mütsid kuklas vaadati sündmuskoht üle, mõõdeti, kirjutati pabereid, selgitati papile olukorda, veendi süüd omaks võtma. Kella 18ks oligi papi valmis süüdlasena paberitele alla kirjutama. Mõlemal kästi järgmisel hommikul minna kahjukäsitlusse. Veel paar tundi tipptunni ajal ummikus istumist ja kell kaheksa õhtul, ehk ca 12 tundi pärast hommikust kodust väljumist oli tuttav  tagasi kodus. Avariipaik jäi kodust ca kahe kilomeetri kaugusele.

Kahjukäsitlemise kontoris pidi kohal olema juba hommikul vara. Muidu samal päeval asju aetud ei saa. Ruumid on seal väikesed, puupüsti rahvast täis, ümberringi higi ja sibula hais, käib pidev trügimine ja tunglemine, karjutakse, ähvardatakse kedagi maha lüüa jne. Umbes kella 15 paiku jõudis järjekord nendeni. Algas käsitlemine. Kui käsitleja pabereid vastu võttes sealt vahelt ühtegi väiksemat krabisevat paberit ei leidnud, tuli suured paberid kaks-kolm korda ümber kirjutada, sest kusagil oli ikka midagi valesti täidetud.

Siis mindi välja autosid üle vaatama. Hakkas juba hämarduma. Kriim Mazda tagumisel pampril ei tahtnud enam hästi pildile jääda. Paluti homme tagasi tulla. Tuttav keeldus. Lõpuks said paberid siiski korda ja kästi oodata kõnet remondifirmast. Umbes kuu aja pärast see tuligi. Mazda kriimustus tehti korda. Umbes nädalaga.

Seda kõike meenutades ei imesta üldse, et kõik avariijuhtumid üritatakse Venemaal lahendada omavahel, ilma miilitsata, ilma kahjukäsitlejateta. Probleem tekib vaid siis, kui süüdlane ennast süüdi ei tunne. Aga kui ta ennast süüdi ei tunne, siis tuleb ta süüdi tundma panna! Nagu ühe korraliku Vene avarii puhul kombeks.