Muidugi, vahetult enne valimisi toob sellise uudise avalikustamine võimuparteile päris paraja portsu plusspunkte. Aga pärast esimeste emotsioonide lahtumist hakkasid kerkima küsimused ja esimene neist oli: kuidas on võimalik selline totaalne muutumine suhtumises? Alles pool aastat tagasi ei tahetud midagi kuulda ei CO2 põhisest registreerimismaksust ega muudest meetmetest, mis aitaksid mingitki moodi uute tehnoloogiate arengule kaasa. Tundus, et Eesti riik on kõige ükskõiksem riik maailmas innovatiivsete lahenduste toetamise suhtes. Ja siis järsku selline kannapööre kohe, kui asi muutub äriks. Kvoodiäriks, rohelise energia äriks jne.
Kõige enam tekitab aga küsimusi see lause: „Kõik toetust saavad isikud kohustatakse elektriautole ostma ainult taastuvatest allikatest toodetud elektrit…“ Mis mõttes? Kas siis Mäo risti või Põltsamaale üles seatavast kiirlaadimispunktist veetakse juhe lähima tuulikuni? Et siis öösel kodus ei tohigi juhet seina pista, kuna sealt tulev elekter on toodetud põlevkivist, mis ei ole taastuv energiaallikas…? Et pean sõitma lähima kiirlaadimispunktini ja seal laadima? Kuidas ma sinna saan, kui aku on tühi? Tellin suitseva ja tossava treileri, mis paiskab õhku kilo CO2? Või kuidas seda kontrollida, kas minu auto akus on taastuvast allikast toodetud elekter või mitte? Maksuvaba diislikütust saab värvida, et tavakütusest eristada, kuidas aga elektrit märgistada?
Iseenesest saan ma ju aru sellest, et ka nn roheline energia laekub ühtsesse energiavõrku ja kogu see kohustus ei tähenda midagi muud, kui lisabürokraatiat (ja lisakulu) elektriauto ostmiseks toetust saanutele aga see lause lihtsalt kõlab nii absurdselt...
