Veel pisut Pada-Häda-Orust ja talvisest kulgemisest

Kolonnis oli ainsaks orientiiriks eessõitva auto udutuli.

Kogu selle Pada-Häda-Oru lumevangistusega seoses meenus mulle tahes või tahtmata oma elu kõige ekstreemsem lumetorm, mille kõrval meie Monika oli nagu süütu teismeline plika tõelise fuuria kõrval. See oli ühel Volvo testisõidul ligi kümme aastat tagasi, 2001. aasta veebruaris, mandri-Euroopa kõige põhjapoolseimas tipus Nordkappis.

Meie testisõidu keskus ja peatuspaik oli Altas, umbes 240 km Nordkappist. Euroopa põhjapoolseima tipu külastamine kuulus programmi ning kõik varasemad grupid olid seal kenasti ära käinud. Meie grupp oli kõige viimane ja ehkki juba eelmisel päeval anti tormihoiatus, otsustasid korraldajad hommikul taevasse vaadates, et mis sealt ikka tulla saab, käime ära!

Sinna sõit mööduski meie jaoks viperusteta, sest teadlikult hakkasime esimestena liikuma, kuna pool grupist moodustasid mehhiklased ja araablased, kes nägid esimest korda elus lund. Kujutasime juba ette, milline saab nende liiklemiskiirus olema ning leidsime, et parem on kohe ees ära minna, kui nende taga pärast passida. Sest tee oli kitsas ja väga libe ning möödasõidud üsna ohtlikud.

Jõudsime esimestena Nordkappi kohale, taevas oli selge ja ilm ilus. Ja siis, umbes paari tunni jooksul pöördus ilm totaalselt ning viimased tulijad, kes eelnimetatud tegelaste taha stoppama olid jäänud, olid sunnitud juba mitu korda autot kraavist välja lükkama. Kohta, kust läheb tee, polnud enam üleüldisest lumeväljast võimalik eristada. Aga kohale nad kõik imekombel siiski jõudsid. Aga kuidas minnakse tagasi? Kas jäämegi siia lumevangi? 240 km kaugusel hotellist?

Kogunemine Nordkappis enne suure tormi algust.

Kui me olnuks Eestis, siis ilmselt olekski jäänud. Täpselt, nagu inimesed Padaorus. Norra riigis aga toimivad asjad hoopis teisiti ja meie riigiisad peaksid minema sinna õppima, kuidas lumetormis liiklemist organiseerida. Asi toimis imelihtsalt: autod koguti kolonni, kõikidel kästi tagumised udutuled põlema panna.

Kolonni etteotsa asus traktor, mis lükkas tee lahti ja mille tagaosas põles samuti ere punane tuli. Selle järgi orienteerus kolonni esimene auto, ülejäänud kolonn orienteerus eessõitva auto udutule järgi. Kuna polaaröö oli äsja lõppenud, oli juba kella kolme paiku päeval väljas kottpime. Pimedas tuledevalges ja tihedas lumetormis nägi eessõitva auto punast tulukest vaid paar-kolm meetrit. Ehk iga juhi ainsaks ülesandeks oli vahet eessõitjaga mitte sisse lasta, sest sõidujälgi ei olnud lumetormis üldse näha.

Teelõigud oli piirkondade vahel ära jagatud. Üks traktor vedas kolonni oma piirkonna lõpuni, seal ootas meid juba järgmine kolonn järgmise traktoriga. Meie traktor keeras otsa ringi ja võttis sappa vastutuleva kolonni, meie saime oma ette järgmise piirkonna traktori. Nõnda vahetusid need traktorid kolm-neli korda, kui mitte rohkem. Kogu seltskond jõudis Altasse umbes kuue tunniga, mis 240 km teekonda ja tohutut lumetormi arvestades, oli väga hea tulemus. Eriti meie Padaoru näite taustal.

Miks meil ei võiks olla valmisolek taoliseks liikluse korraldamiseks? Mitte ei saa aru!  Teada ju on need kohad, kus on oht lumevangi jääda kõige suurem, seda enam, et Padaorus asub ka maanteeameti kaamera. Kui sealt kaamerapildist on näha, et teeolud muutuvad raskeks ja mõni auto on juba seisma jäänud, tuleks liiklus koheselt peatada, koguda autod kollonni ja erinevate teehoolduspiirkondade vahel traktorid edasi-tagasi neid kolonne vedama panna. Kuidas on nii, et Norras on selline süsteem võimalik aga meil mitte?

Ja need jutud, mida ma erinevate ametkondade esindajate suust olen tänase päeva jooksul raadiost kuulnud, ajavad täiesti vihale. Et kõik toimus plaanipäraselt ja kõigega saadi hästi hakkama! Kamoon! Et siis see ongi maksimaalne, mida me suudame! Mina mõne mehe asemel astuksin tagasi, mitte ei ajaks sellist jama suust välja.