Lauslaiskus on ohtlikum kui värvipimedus

Liikuv "koobas" Tallinnas Tehnika tänaval.

Öeldakse, et laiskus pole pahe, vaid voorus, sest laisal inimesel olevat harukordne oskus teha kõike hästi lihtsalt ja mugavalt, ilma eriliselt pingutamata. Usin inimene ärkab enne kukke ja koitu, sahmib päev otsa ringi nagu puuslik täiskuu ajal ja on veendunud, et tööga on ikka võimalik rikkaks saada. Laisk inimene aga magab kuni lastakse, teeb siis paar kõnet, delegeerib kiiremad tööd usinatele, joob rahulikult tassi kohvi ja alles siis hakkab vaatama, mis edasi saab. Sest kes see enne tööga rikkaks on saanud.

Kui lõpptulemus on sama, siis minu pärast elagu igaüks nii nagu tahab ja oskab. Peaasi, et keegi teine sinu liigse usinuse või laiskuse all kannatama ei peaks. Hulluks lähebki asi siis, kui säherduste nähtustega kaasneb ka hoolimatus teistesse inimestesse. Näiteks, kui ei viitsita enam iseenda järelt koristada ning seda peavad hakkama tegema teised pereliikmed. Ning kui too laisk siis leiab, et nii peabki olema. Ei pea! Sellega sa ju näitadki oma hoolimatust.

Või siis selline inimene, kes ei viitsi hommikuti oma autot lumest puhtaks rookida. See on sügavalt tema isiklik probleem, et ta peab külmas autos lõdisema, selle asemel, et paar minutit harjaga ümber auto vehkida ja endale sooja teha. Aga see, et ta sõidab liiklusesse autoga, mis näeb välja nagu oleks karu talveks soomusautosse koopa ehitanud, see ei ole küll enam ainult tema enda probleem. See on juba ka kõikide teiste, kaasa arvatud minu probleem. Ja kui see "koobas" mulle siis kusagilt hoovist ootamatult külge sõidab, laiutab lauslaisk selle peale vaid käsi ja ütleb: "Sorry, ma tõesti ei näinud!" Ei saanudki näha, idioot!

Äkki peaks sõidukooli lõpetamisel ka miskisugune lauslaiskuse test olema? Värvipime lube ei saa aga lauslaisale ei keela neid keegi. Minu arust on viimane liiklusele märksa ohtlikum kui värvipime, sest ega me keegi ju ei tea, kas see roheline, mida meie näeme, on ikka täpselt sama roheline ka kõikide teiste jaoks? Mis vahet seal on, peaasi et me teame, millal seista, millal sõita. Aga lauslaisad oma koopas ei näe üldse mitte midagi. Värvidest rääkimata. Peale valge muidugi.