Naistest ja meestest liikluses

Nädalavahetuse Õhtuleht lahkas pikalt teemat, et kummad on paremad autojuhid - naised või mehed? Igavesti pikk lugu, mida võib resümeerida umbes nii: naised on rahulikumad ja hoolikamad ning pigem alahindavad oma sõiduoskusi, mehed aga vastupidi, hindavad oma võimeid üle. Naistel on väiksem ruumitaju, ehk autoinimeste keeles kehvem gabariidi- ja tagumikutunnetus, mehed ei suuda tihtilugu aga tajuda oma sõiduoskuste tegelikku piiri. Liiklusele ohtlikud on mõlemad variandid.

Ühest küljest on see meeste-naiste teema juba ammu ära leierdatud ja ega midagi uut ja üllatavat seegi kord sealt loost teada ei saanud. Samas on see aga ka suhteliselt igihaljas teema, mis kunagi päevakorrast maha ei lähe. Näiteks just täna hommikul tööle sõites mõtlesin ma eiteamitmendat korda taas sellelesamale naiste-meeste teemale.

Mis põhjusel? Aga ikka ühel ja sel samal: üritan mina kõrvaltänavast peateele välja keerata. Seal liiklus aga seisab, sest ees on raudteeületuskoht ja punane foorituli. Olen selles olukorras väga sageli, et mitte öelda, pea igal hommikul. Reeglina lasevad meesjuhid alati mind vahele, sest tal pole suurt vahet, kas ta hakkab sekund varem või sekund hiljem liikuma. Kui roolis on aga naine, siis näeb ta ainult enda ees seisvat autot ja see on kõik. Kui see hakkab liikuma, hakkab tema ka liikuma. See, et keegi tahab kõrvaltänavast peateele tulla, see pole absoluutselt tema mure.

Ma võin talle kätega vehkida, pikka nina teha või kasvõi keelt näidata, ta ei näe mind. Ma pole senini aru saanud, kas ta ei taha näha või ta tõepoolest ei näe?  Küll aga olen ma aru saanud, et kui peateel seisab minu ees auto, mille roolis on naine, pole mõtet üldse üritadagi. Rääkimata olukorrast, kui ma ootan liikuvasse voolu vahelepääsemist. Siis ei lase tavaliselt ka mehed kedagi vahele aga kui ikkagi juhtub ime ja keegi võtab vaevaks pidurdada, siis on see ikka meesterahvas.

Teine näide, mis on pisut rohkem unisex probleem aga siiski samuti väga sageli just naisjuhtidega seondub: kulgeb neljarealisel teel 70 mõjualas 66-67 km/h. Kiiremini ei saa, sest spidomeeter näitab punkt 70 km/h. Seda, et spidomeeter võiks valetada, selle peale pole ta kunagi tulnud, sest viimati kui ta remondis käis, öeldi talle konkreetselt, et auto on korras. Ja loomulikult kulgeb ta vasakus reas, sest seal ei ole kunagi kedagi ees. Hea julge ja turvaline sõita. See, mis toimub tema taga, teda enam ei huvita. Ümberreastumise peale ta ka ei tule.

Eks taolisi näiteid leiab elust veelgi. Ja palju rohkem neid, mis seonduvad noorte meestega, kes äsja "õiged" load kätte saanud aga tunneb end nagu oleks juba mitukümmend aastat rooli keeranud. Küll aga on igasugused üldistused, eriti mis puudutavad sugudevahelisi üldistusi, väga hell teema. Mäletan väga hästi, kuidas tuntud naisõiguslane mu kunagi Äripäeva ajal korralikult läbi võttis, kuna olin loos toonud näite: peres on juba üks, mehe nimel olev auto, pere eelarve kosub ja ostetakse naisele ka auto, et kuidas siis selle teise auto kindlustusmaksetega lood on? Lihtsalt üritasin teemat selgitada ühe levinud näite varal elust enesest. Selline näide oli paraku minu poolt aga äärmiselt läbimõtlemata, sest ma ei suutnud hiljem naisõiguslasele mitte kuidagi tõestada, miks ei võiks olla esimene auto hoopis naise nimel ja teine auto ostetakse mehele? Ja tõepoolest, miks ei võiks? Pidingi end alandlikult naiste diskrimineerimises süüdi tunnistama, kuna ma ei suutnud tõestada, et see näide on levinum kui vastupidine. Statistikat ju vastavat pole.

Mistõttu tahaksingi siinkohal eraldi naisõiguslastele rõhutada: mehi, kes mind igapäevaselt liikluses välja vihastavad, on palju-palju rohkem kui naisi! Ja ka vahelelaskmiste osas on esinenud erandeid. Paraku küll ilmselt neid, mis reeglit kinnitavad...