Subaru Outback ja Soome teed

Seda lugu blogisse kirja panema innustas mind esimene lähem kokkupuude Subaru marki autoga ning asjaolu, et Outback on juba liigkaua turul olnud mudel, et sellest täiemõõdulist sõiduproovi WhatCar? lehel ilmutada.

Detsembri alguspäevil sai käidud perega Rovaniemis. Kuna võsukesel on järgmisel aastal ees kooliminek, siis tundus hea mõttena veel sel aastal jõuluvana ära külastada. Kes teab, kas järgmisel aastal sellised asjad lapse pähe enam mahuvadki? Erinevaid transpordiliike vaagides sai otsustatud autosõidu kasuks, aga seda suhteliselt rahuliku graafikuga – mõlemal suunal tee peal ööbides. Nii ei läinud päevateekonnad üleliia pikaks ja olid ka pisiperele vastuvõetavamad.

Juhuse tahtel sõitsin Tallinnas laeva vaevalt 400-500 km sõitnud Subaru Outbackiga, millel 2,5 l bensiinimootor ja automaatkast. Lisaks kuhjaga varustust - ksenoontuledest kuni CD boksini välja.

Alustuseks peab ütlema, et viimase malli Outback on tõeliselt suur auto. Seda nii seest kui väljast. Eelmise mudeli vähe kõrgemast sõiduautost on saanud praktiliselt linnamaastur. Nendel, kes kaebavad elegantse välimuse kadumise üle võib isegi õigus olla, kuna Outback ei hiilga tänapäeval just imeilusa disainiga. Samas pilk harjub kõigega ja praeguseks hetkeks on minu jaoks häirivateks jäänud vaid pisut ülepakutud hõbedased plastmassid iluvõre ja udutulede kujunduses.

Sõita on Outbackiga mugav ja kuigi konkreetsel versioonil puuduvad igasugused sprinteriomadused, siis kellelegi jalgu sellega ka ei jää. Varasema info põhjal kartsin pisut vaid liigsuurt kütusekulu, seda enam, et tegemist täiesti sissesõitmata mootoriga, aga selle juurde tulen hiljem tagasi. Lumistes ja libedates oludes on nelikveoline Subaru endiselt üks parimaid valikuid ning 20 cm kliirens aitab tublisti ka parkimiskohtade valikut laiendada.

Tuttavad olid mind ette hoiatanud, et Soomes on valdavas osas teedel kiirusepiiranguks 80 km/h ja kiiruskaameraid kümnete kaupa teeääri palistamas. Nii saigi tempomaat sätitud 5 km/h lubatust kiiremaks (igaks juhuks vana hea GPS ka kiirust kontrollimas) ja peale neljarealise teeosa lõppemist ennast surmigavaks kulgemiseks häälestatud.

Esimene mulje oli, et manöövrist „möödasõit“ pole soomlased vist midagi kuulnud. Kõik kulgevad ühtlases rivis, 80-85 km/h. Kuna nimetatud sõidukiirus on vabalt saavutatav ka veokitele, siis ei ürita isegi nendest keegi mööda uhada. Puhta naljakas hakkas. Õnneks on aeg-ajalt lõigud, kus lisandub möödumisrada ja seda võimalust kasutatakse päris usinalt. Et sellel lõigul puuduvad ka kaamerad, siis kasvavad kiirused teinekord üsna suurteks. Siiski pole neid teelõike kaugeltki piisavalt ja jääb üle vaid imetleda põhjanaabrite kannatlikkust maanteedel kulgemises. Minu õnneks esines küllalt palju teelõike, kus ka 100 km/h lubatud oli. Nii läks sõit kokkuvõttes üsna nobedalt.

Teedest ka. Lund oli Helsinkist põhja pool vähem kui meil samal ajal. Samas ei olnud teed ka hüper-super puhtad ning lõiguti olid sõidujälgede vahed täitsa lumised. Sellist lahtist mudru, mida meil kõrvalteed täis kipuvad olema, ma küll ka ei täheldanud. Põhja pool oli kohati päris libe ja mõned ristmikud täiesti klaasiseks sõidetud. Siin-seal võis märgata liiklusmärke, mis teatasid, et looduse säilitamiseks on teede hooldust piiratud. Ilmselt mõeldakse selle all soola ning muid kemikaale, mis jääd sulataksid. Tulemus oli igatahes rataste all tunda. Samas tänu kohalike rahulik-ettevaatlikule sõidustiilile ei paistnud kusagil kraavis/teel risti/avariilisi sõidukeid.

Kokkuvõtteks:

1. Tegelikult on põhja-lõuna suunal Soomes ka talvel 100 km/h lubatud lõike täitsa palju. Nagu enne öeldud, ei tegelenud ma suure kiiruseületamisega, kuid GPSi järgi tuli keskmiseks kiiruseks sellegipoolest 85 km/h.

2. Outbacki keskmine kütusekulu jäi alla 8 l / 100 km kohta, mis tuttuue ja nii suure auto kohta polegi minu arust halb tulemus.

3. Mida päev edasi sellel 2000 km matkal, seda rohkem mulle Subaru meeldima hakkas. Külmadel hommikutel soojenes auto kiiresti, talveteedel kulges stabiilselt ja turvaliselt, ruumi oli ka enam kui küllaga. Mis sa hing veel tahta oskad?

Veel pisut Pada-Häda-Orust ja talvisest kulgemisest

Kolonnis oli ainsaks orientiiriks eessõitva auto udutuli.

Kogu selle Pada-Häda-Oru lumevangistusega seoses meenus mulle tahes või tahtmata oma elu kõige ekstreemsem lumetorm, mille kõrval meie Monika oli nagu süütu teismeline plika tõelise fuuria kõrval. See oli ühel Volvo testisõidul ligi kümme aastat tagasi, 2001. aasta veebruaris, mandri-Euroopa kõige põhjapoolseimas tipus Nordkappis.

Meie testisõidu keskus ja peatuspaik oli Altas, umbes 240 km Nordkappist. Euroopa põhjapoolseima tipu külastamine kuulus programmi ning kõik varasemad grupid olid seal kenasti ära käinud. Meie grupp oli kõige viimane ja ehkki juba eelmisel päeval anti tormihoiatus, otsustasid korraldajad hommikul taevasse vaadates, et mis sealt ikka tulla saab, käime ära!

Sinna sõit mööduski meie jaoks viperusteta, sest teadlikult hakkasime esimestena liikuma, kuna pool grupist moodustasid mehhiklased ja araablased, kes nägid esimest korda elus lund. Kujutasime juba ette, milline saab nende liiklemiskiirus olema ning leidsime, et parem on kohe ees ära minna, kui nende taga pärast passida. Sest tee oli kitsas ja väga libe ning möödasõidud üsna ohtlikud.

Jõudsime esimestena Nordkappi kohale, taevas oli selge ja ilm ilus. Ja siis, umbes paari tunni jooksul pöördus ilm totaalselt ning viimased tulijad, kes eelnimetatud tegelaste taha stoppama olid jäänud, olid sunnitud juba mitu korda autot kraavist välja lükkama. Kohta, kust läheb tee, polnud enam üleüldisest lumeväljast võimalik eristada. Aga kohale nad kõik imekombel siiski jõudsid. Aga kuidas minnakse tagasi? Kas jäämegi siia lumevangi? 240 km kaugusel hotellist?

Kogunemine Nordkappis enne suure tormi algust.

Kui me olnuks Eestis, siis ilmselt olekski jäänud. Täpselt, nagu inimesed Padaorus. Norra riigis aga toimivad asjad hoopis teisiti ja meie riigiisad peaksid minema sinna õppima, kuidas lumetormis liiklemist organiseerida. Asi toimis imelihtsalt: autod koguti kolonni, kõikidel kästi tagumised udutuled põlema panna.

Kolonni etteotsa asus traktor, mis lükkas tee lahti ja mille tagaosas põles samuti ere punane tuli. Selle järgi orienteerus kolonni esimene auto, ülejäänud kolonn orienteerus eessõitva auto udutule järgi. Kuna polaaröö oli äsja lõppenud, oli juba kella kolme paiku päeval väljas kottpime. Pimedas tuledevalges ja tihedas lumetormis nägi eessõitva auto punast tulukest vaid paar-kolm meetrit. Ehk iga juhi ainsaks ülesandeks oli vahet eessõitjaga mitte sisse lasta, sest sõidujälgi ei olnud lumetormis üldse näha.

Teelõigud oli piirkondade vahel ära jagatud. Üks traktor vedas kolonni oma piirkonna lõpuni, seal ootas meid juba järgmine kolonn järgmise traktoriga. Meie traktor keeras otsa ringi ja võttis sappa vastutuleva kolonni, meie saime oma ette järgmise piirkonna traktori. Nõnda vahetusid need traktorid kolm-neli korda, kui mitte rohkem. Kogu seltskond jõudis Altasse umbes kuue tunniga, mis 240 km teekonda ja tohutut lumetormi arvestades, oli väga hea tulemus. Eriti meie Padaoru näite taustal.

Miks meil ei võiks olla valmisolek taoliseks liikluse korraldamiseks? Mitte ei saa aru!  Teada ju on need kohad, kus on oht lumevangi jääda kõige suurem, seda enam, et Padaorus asub ka maanteeameti kaamera. Kui sealt kaamerapildist on näha, et teeolud muutuvad raskeks ja mõni auto on juba seisma jäänud, tuleks liiklus koheselt peatada, koguda autod kollonni ja erinevate teehoolduspiirkondade vahel traktorid edasi-tagasi neid kolonne vedama panna. Kuidas on nii, et Norras on selline süsteem võimalik aga meil mitte?

Ja need jutud, mida ma erinevate ametkondade esindajate suust olen tänase päeva jooksul raadiost kuulnud, ajavad täiesti vihale. Et kõik toimus plaanipäraselt ja kõigega saadi hästi hakkama! Kamoon! Et siis see ongi maksimaalne, mida me suudame! Mina mõne mehe asemel astuksin tagasi, mitte ei ajaks sellist jama suust välja.

Lauslaiskus on ohtlikum kui värvipimedus

Liikuv "koobas" Tallinnas Tehnika tänaval.

Öeldakse, et laiskus pole pahe, vaid voorus, sest laisal inimesel olevat harukordne oskus teha kõike hästi lihtsalt ja mugavalt, ilma eriliselt pingutamata. Usin inimene ärkab enne kukke ja koitu, sahmib päev otsa ringi nagu puuslik täiskuu ajal ja on veendunud, et tööga on ikka võimalik rikkaks saada. Laisk inimene aga magab kuni lastakse, teeb siis paar kõnet, delegeerib kiiremad tööd usinatele, joob rahulikult tassi kohvi ja alles siis hakkab vaatama, mis edasi saab. Sest kes see enne tööga rikkaks on saanud.

Kui lõpptulemus on sama, siis minu pärast elagu igaüks nii nagu tahab ja oskab. Peaasi, et keegi teine sinu liigse usinuse või laiskuse all kannatama ei peaks. Hulluks lähebki asi siis, kui säherduste nähtustega kaasneb ka hoolimatus teistesse inimestesse. Näiteks, kui ei viitsita enam iseenda järelt koristada ning seda peavad hakkama tegema teised pereliikmed. Ning kui too laisk siis leiab, et nii peabki olema. Ei pea! Sellega sa ju näitadki oma hoolimatust.

Või siis selline inimene, kes ei viitsi hommikuti oma autot lumest puhtaks rookida. See on sügavalt tema isiklik probleem, et ta peab külmas autos lõdisema, selle asemel, et paar minutit harjaga ümber auto vehkida ja endale sooja teha. Aga see, et ta sõidab liiklusesse autoga, mis näeb välja nagu oleks karu talveks soomusautosse koopa ehitanud, see ei ole küll enam ainult tema enda probleem. See on juba ka kõikide teiste, kaasa arvatud minu probleem. Ja kui see "koobas" mulle siis kusagilt hoovist ootamatult külge sõidab, laiutab lauslaisk selle peale vaid käsi ja ütleb: "Sorry, ma tõesti ei näinud!" Ei saanudki näha, idioot!

Äkki peaks sõidukooli lõpetamisel ka miskisugune lauslaiskuse test olema? Värvipime lube ei saa aga lauslaisale ei keela neid keegi. Minu arust on viimane liiklusele märksa ohtlikum kui värvipime, sest ega me keegi ju ei tea, kas see roheline, mida meie näeme, on ikka täpselt sama roheline ka kõikide teiste jaoks? Mis vahet seal on, peaasi et me teame, millal seista, millal sõita. Aga lauslaisad oma koopas ei näe üldse mitte midagi. Värvidest rääkimata. Peale valge muidugi.