Selline Mondeo siis...

Eelmises postituses õhku jäänud küsimus, mis saab Saabist, on tänaseni vastuseta, ehkki mingeid arenguid siiski on toimunud. Nimelt otsustas Rootsi kohus teises astmes ikkagi, et Saabile antakse aega oma rahaasju sättida ja pankrotti veel välja ei kuulutata. Nii et selle teemaga selleks korraks nii, jääme ootama uusi uudiseid.

Ford Evos kontseptsioon Frankfurdis, 13. sept. 2011

Küll aga, nagu meie blogi pealkirigi ütleb, jäi täna whatcar.ee tegemisel üle üks emotsioon, mida mujal eriti rakendada ei saa. On ju What Car? ja Auto Express kõige otsesemad konkurendid ja teineteise materjalide nö ametlik kasutamine välistatud. Ometi oli just Auto Express täna see, kes esimesena visandas pildi uuest Ford Mondeost ja kuna pildid on igati muljetavaldavad, oleks patt seda teistega jagamata jätta.

Kui kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest loost, mille me ilmutasime juba ligi aasta tagasi. Ford teatas, et nendel on tulemas uus disain, ning esimene uue disainiga mudel saab olema järgmine Mondeo. Kuid müügile jõuab see alles aastal 2014.

Seejärel vajus teema mõneks ajaks soiku, kuni paari nädala eest Frankfurdi autonäitusel esitles Ford uut disainikontseptsiooni, mille nimeks Evos ja Ford kinnitas, et kogu mudeligamma disain vahetatakse välja just sellise stiili vastu ning esmakordselt näeb seda disaini juba 2012. aasta alguses.

Auto Expressi visand uuest Ford Mondeost 1.

Selleteemalise loo juures jäi aga õhku küsimus, et kui uus Mondeo saabub alles 2014, siis mis autot me saame näha 2012 alguses!? 1. Ford ajab midagi segi ja uus Mondeo tuleb varem? 2. Ford teeb uue disainiga mingi vahepealse versiooni, näiteks sportauto Capri, mille taassünnist on räägitud juba üsna pikalt? Meie kippusime uskuma just viimast versiooni.

Frankfurdis Fordi pressikale ma ei jõudnudki, sest Fordi stend asus kõige tagumises hallis ja sinna jõudmiseks kulus pea poolteist tundi. Õnneks on meie proovisõitja Argo harjunud varem ärkama ja tema oli kohal. Ja taas kinnitati, et uue disainiga autot näeb juba mõne kuu pärast, kuid millega on tegu, see jäeti jätkuvalt saladuseks.

Auto Expressi visand uuest Ford Mondeost 2

Nüüdseks on hakanud asi lõpuks ometi klaaruma: selgub, et Ford tõepoolest ennustas uue Mondeo tulekut valesti ning kõigi eelduste kohaselt näeb teda juba 2012 kevadel Genfis. Mõne kuu pärast aga esitletakse Detroidis tema kontseptsiooni, kuna tegemist saab olema järjekordse "globaalse" mudeliga.

Ja Auto Express visandas esimesena pildid, milline uus Mondeo võiks hakata välja nägema.

Ja mulle need pildid meeldivad!

Mis saab Saabist?

1. septembril 2011 saadavad paljud Rootsi Trollhättani ümbruse  pered oma lapsed kooli teadmatuses pere tuleviku suhtes. Just sellel päeval tiksub täis Saabi tehase töötajate ametiühingu antud aeg tehase juhtkonnale tasuda töötajate palgavõlad. Kui selleks ajaks pole võlad makstud, algatab ametiühing pankrotimenetlust. Millised saavad olema tehase juhtkonna uued lubadused ja kas neid enam usutakse, seda saab näha juba sel neljapäeval.

Alles tänavu juulis tegi Saabi tehase juhtkond optimistlikke avaldusi teemal, et kohe-kohe läheb tootmisse mitu uut mudelit: kompaktauto 9-1, suurem maastur 9-6X ning luksuslik sedaan 9-7. Tegelikkus on aga selline, et Saabi konveier Trollhättanis seisab sisuliselt aprillikuu lõpust alates. Saabi tehase pankrot oleks Trollhättani kommuunile aga tõeline katastroof. Kokku ähvardab töötuks jäämine 3350 Saabi töötajat ning ligi 5000 edasimüügi ja allhangetega tegelevate ettevõtete töötajat. Trollhättani omavalitsusjuht Paul Åkerlund tunnistas juunis Äripäevale, et kui Saabi tehas peaks pankrotistuma, võtaks sellest toibumine kohalikule omavalitsusele aega ca 15 aastat või enamgi.

Saabi päästmiseks on otsitud abi eeskätt Hiinast, kuid kas on hiinlased pidanud projekti liiga kulukaks, või on põhjused milleski muus, igatahes pole loodetud rahavoog Aasiast tänaseni liikuma hakanud. Lisaks räsis äsja tehase juhtkonda skandaal, mille kaks nädalat tagasi tõi avalikkuse ette Rootsi telekanal TV4 . Nimelt ajal, mil tehas seiskus ning töötajate palgamaksed hakkasid venima, tõstis juhtkond iseendal palka ja seda mitte 5, ega 10 protsenti, vaid üle 600 (!) protsendi. Näiteks kasvas uue nõukogu esimehe Hans Hugenholtzi palk tervelt 633 protsenti: 147 150 rootsi kroonilt 611 163 kroonini kuus. Suurem palk maksti tagantjärele ka 2010. aasta eest. Sellise tõsiasja ilmikstulek ei anna Saabi juhtkonnale kuigi suuri lootusi ülehomme taas ametiühingu esindajatega läbirääkimiste laua taha istuda ja nad veelkord „pehmeks rääkida“.

Küllap on Saabi kõige reaalsem ja sisuliselt ainus lootus Vene skandaalsel ärimehel,  Vladimir Antonovil, kes General Motorsi nõudmisel Saabi omanikfirma, Spykeri, omanikeringist omal ajal minema kupatati. Põhjuseks väidetav seos kuritegeliku maailmaga. Antonov on aga ainsana avaldanud soovi Saabi investeerida. Jutt käib 50 miljonist eurost, mille vastu soovib ta ca 30% aktsiatest. Paraku on siin taas takistuseks üks Saabi kevadine tehing: nimelt otsustati võlgade tasumiseks võtta muuhulgas 30 miljonit eurot laenu Euroopa Investeerimispangalt (EIB), mis aga keeldub ühe peamise võlausaldajana andmast nõusolekut Antonovi uuesti asumiseks omanikeringi. 

Nüüd jääb Saabil üle veel vaid üks samm: maksta kiiresti ära EIB laen, et saada investeerimispanga keelust vabaks ning müüa osalus Antonovile. Selleks on Saabil plaanis panna tagatiseks oma tütarettevõtted ning võtta uus laen. 

Kõigeks selleks on Saabil aga aega jäänud vaid poolteist päeva…

Kuidas märgistada elektrit?

Täna plahvatas pommuudis: Eestist saab juhtiv riik elektriautode kasutajate seas! Vau! See on tõesti lausa uskumatu uudis, eriti selle taustal, et just eile kõndisin ma mööda Genfi autonäitust, vaatasin nukralt neid arvukaid elektriautosid ja mõtlesin, et miks küll Eesti riik ei tee midagi selleks, et toetada nende jõudmist meie garaažidesse? Sest olgem ausad, ligi 600 000 krooni auto eest, millega tuleb Tallinnast Tartusse sõites teha Põltsamaal kuuetunnine laadimispaus, see on täiesti absurde. Ja voilaa, selline uudis siis nüüd!

Muidugi, vahetult enne valimisi toob  sellise uudise avalikustamine võimuparteile päris paraja portsu plusspunkte. Aga pärast esimeste emotsioonide lahtumist hakkasid kerkima küsimused ja esimene neist oli: kuidas on võimalik selline totaalne muutumine suhtumises? Alles pool aastat tagasi ei tahetud midagi kuulda ei CO2 põhisest registreerimismaksust ega muudest meetmetest, mis aitaksid mingitki moodi uute tehnoloogiate arengule kaasa. Tundus, et Eesti riik on kõige ükskõiksem riik maailmas innovatiivsete lahenduste toetamise suhtes. Ja siis järsku selline kannapööre kohe, kui asi muutub äriks. Kvoodiäriks, rohelise energia äriks jne. 

Kõige enam tekitab aga küsimusi see lause: „Kõik toetust saavad isikud kohustatakse elektriautole ostma ainult taastuvatest allikatest toodetud elektrit…“ Mis mõttes? Kas siis Mäo risti või Põltsamaale üles seatavast kiirlaadimispunktist veetakse juhe lähima tuulikuni? Et siis öösel kodus ei tohigi juhet seina pista, kuna sealt tulev elekter on toodetud põlevkivist, mis ei ole taastuv energiaallikas…? Et pean sõitma lähima kiirlaadimispunktini ja seal laadima? Kuidas ma sinna saan, kui aku on tühi? Tellin suitseva ja tossava treileri, mis paiskab õhku kilo CO2? Või kuidas seda kontrollida, kas minu auto akus on taastuvast allikast toodetud elekter või mitte? Maksuvaba diislikütust saab värvida, et tavakütusest eristada, kuidas aga elektrit märgistada? 

Iseenesest saan ma ju aru sellest, et ka nn roheline energia laekub ühtsesse energiavõrku ja kogu see kohustus ei tähenda midagi muud, kui lisabürokraatiat (ja lisakulu) elektriauto ostmiseks toetust saanutele aga see lause lihtsalt kõlab nii absurdselt...

Vana autohaige virinad #2

Jäävusseadus tänapäeva automaailmast

Sobiks vist paremini Twitterisse, kuid ma seda ei kasuta, pealegi kirjutan tulevikus teema ehk pikemalt lahti... Niisiis:

Silindrite ja turvapatjade arvude summa on konstant.

Milline uudismudel on Sinu jaoks kõige olulisem?

Avaldasime täna 2011 uudismudelite kalendri. Peaks olema üsna pädev, sest kõik automüüjad ja maaletoojad sai läbi küsitletud ja peaaegu kõik andsid edasi ka kogu info, mida nad tänasel päeval teavad. Ka whatcari toimetus üritab olulisemad mudelid järjest ette võtta, juba sel nädalavahetusel katsetame uut Citroen C4.

Millised aga ikkagi on eestlaste jaoks olulised mudelid? Postimees noppis täna meie loo ülesse ja loomulikult oli esimene kommentaar seal stiilis: mitte ühtegi olulist autot meie esiletõstetute seas ei ole! Et ikka mersu, ikka bemm jne. Need on olulised!

Ok, esiteks ei hakka ma muidugi mingeid seisukohti kujundama anonüümse kommentaatori arvamusest, kuid mõneti võib temaga ju tõepoolest nõustuda: Mercedes, BMW jt on kahtlemata olulised autod autotööstuse saavutuste seisukohast! Selles mõttes on vaat et kõige olulisemad hoopis sel aastal Eestisse saabuvad esimesed elektriautod, Peugeot diiselhübriid, reguleeritava tumedusega akendega SLK jne, jne. Aga see kõik on pigem nö friikide teema. Laiemat ostjaskonda ei leia need autod niikuinii.

Meie teeme oma lehekülge täiesti tavalistele inimestele, kes masust räsituna rabavad hommikust õhtuni, et saaks leiva lauale ja laenud makstud ja kes kogu selle pideva protsessi haldamiseks vajavad endale ka nelja ratast alla. Just nende tegelikke vajadusi ennustada püüdes saigi välja toodud uus Ford Focus, Citroen C4, Toyota Verso S, Peugeot 508 jne. Seda nimekirja võiks täiendada veel ja veel aga eks igaüks näeb kalendrist juba ise, milline auto on just tema jaoks kõige olulisem.

Pean tunnistama, et ka minu jaoks isiklikult on selle aasta kõige põnevam uudis hoopis Audi RS 3! Olen saanud aastaid tagasi Kuressaare lennuväljal "driftida" RS 4-ga ja saadud elamust ei suutnud ületada isegi Gallardoga Tenerife mägiteedel sõitmine. Ja vaadates uue RS 3 videot, siis tahan ma või ei taha, süda hakkab kaks korda kiiremini põksuma. Ja loomulikult meeldivad mulle kohutavalt uued BMW-d. Ja villa Vahemere ääres...

Aga reaalses elus on minu jaoks ikkagi kõige olulisem minu pere, katus peakohal ja et pere saaks hommikul muretult tööle-kooli ja õhtul koju tagasi. Ja selleks on olemas märksa soodsamaid lahendusi, kui 800 000 krooni maksev Audi RS 3.

Aga see on minu arvamus, mistõttu oleks äärmiselt oodatud erinevad arvamused. Milline mudel on Sinu jaoks tänavustest uudismudelitest kõige olulisem? Äkki ma tõesti eksisin, nagu kõnealune kommentaator väidab?

Subaru Outback ja Soome teed

Seda lugu blogisse kirja panema innustas mind esimene lähem kokkupuude Subaru marki autoga ning asjaolu, et Outback on juba liigkaua turul olnud mudel, et sellest täiemõõdulist sõiduproovi WhatCar? lehel ilmutada.

Detsembri alguspäevil sai käidud perega Rovaniemis. Kuna võsukesel on järgmisel aastal ees kooliminek, siis tundus hea mõttena veel sel aastal jõuluvana ära külastada. Kes teab, kas järgmisel aastal sellised asjad lapse pähe enam mahuvadki? Erinevaid transpordiliike vaagides sai otsustatud autosõidu kasuks, aga seda suhteliselt rahuliku graafikuga – mõlemal suunal tee peal ööbides. Nii ei läinud päevateekonnad üleliia pikaks ja olid ka pisiperele vastuvõetavamad.

Juhuse tahtel sõitsin Tallinnas laeva vaevalt 400-500 km sõitnud Subaru Outbackiga, millel 2,5 l bensiinimootor ja automaatkast. Lisaks kuhjaga varustust - ksenoontuledest kuni CD boksini välja.

Alustuseks peab ütlema, et viimase malli Outback on tõeliselt suur auto. Seda nii seest kui väljast. Eelmise mudeli vähe kõrgemast sõiduautost on saanud praktiliselt linnamaastur. Nendel, kes kaebavad elegantse välimuse kadumise üle võib isegi õigus olla, kuna Outback ei hiilga tänapäeval just imeilusa disainiga. Samas pilk harjub kõigega ja praeguseks hetkeks on minu jaoks häirivateks jäänud vaid pisut ülepakutud hõbedased plastmassid iluvõre ja udutulede kujunduses.

Sõita on Outbackiga mugav ja kuigi konkreetsel versioonil puuduvad igasugused sprinteriomadused, siis kellelegi jalgu sellega ka ei jää. Varasema info põhjal kartsin pisut vaid liigsuurt kütusekulu, seda enam, et tegemist täiesti sissesõitmata mootoriga, aga selle juurde tulen hiljem tagasi. Lumistes ja libedates oludes on nelikveoline Subaru endiselt üks parimaid valikuid ning 20 cm kliirens aitab tublisti ka parkimiskohtade valikut laiendada.

Tuttavad olid mind ette hoiatanud, et Soomes on valdavas osas teedel kiirusepiiranguks 80 km/h ja kiiruskaameraid kümnete kaupa teeääri palistamas. Nii saigi tempomaat sätitud 5 km/h lubatust kiiremaks (igaks juhuks vana hea GPS ka kiirust kontrollimas) ja peale neljarealise teeosa lõppemist ennast surmigavaks kulgemiseks häälestatud.

Esimene mulje oli, et manöövrist „möödasõit“ pole soomlased vist midagi kuulnud. Kõik kulgevad ühtlases rivis, 80-85 km/h. Kuna nimetatud sõidukiirus on vabalt saavutatav ka veokitele, siis ei ürita isegi nendest keegi mööda uhada. Puhta naljakas hakkas. Õnneks on aeg-ajalt lõigud, kus lisandub möödumisrada ja seda võimalust kasutatakse päris usinalt. Et sellel lõigul puuduvad ka kaamerad, siis kasvavad kiirused teinekord üsna suurteks. Siiski pole neid teelõike kaugeltki piisavalt ja jääb üle vaid imetleda põhjanaabrite kannatlikkust maanteedel kulgemises. Minu õnneks esines küllalt palju teelõike, kus ka 100 km/h lubatud oli. Nii läks sõit kokkuvõttes üsna nobedalt.

Teedest ka. Lund oli Helsinkist põhja pool vähem kui meil samal ajal. Samas ei olnud teed ka hüper-super puhtad ning lõiguti olid sõidujälgede vahed täitsa lumised. Sellist lahtist mudru, mida meil kõrvalteed täis kipuvad olema, ma küll ka ei täheldanud. Põhja pool oli kohati päris libe ja mõned ristmikud täiesti klaasiseks sõidetud. Siin-seal võis märgata liiklusmärke, mis teatasid, et looduse säilitamiseks on teede hooldust piiratud. Ilmselt mõeldakse selle all soola ning muid kemikaale, mis jääd sulataksid. Tulemus oli igatahes rataste all tunda. Samas tänu kohalike rahulik-ettevaatlikule sõidustiilile ei paistnud kusagil kraavis/teel risti/avariilisi sõidukeid.

Kokkuvõtteks:

1. Tegelikult on põhja-lõuna suunal Soomes ka talvel 100 km/h lubatud lõike täitsa palju. Nagu enne öeldud, ei tegelenud ma suure kiiruseületamisega, kuid GPSi järgi tuli keskmiseks kiiruseks sellegipoolest 85 km/h.

2. Outbacki keskmine kütusekulu jäi alla 8 l / 100 km kohta, mis tuttuue ja nii suure auto kohta polegi minu arust halb tulemus.

3. Mida päev edasi sellel 2000 km matkal, seda rohkem mulle Subaru meeldima hakkas. Külmadel hommikutel soojenes auto kiiresti, talveteedel kulges stabiilselt ja turvaliselt, ruumi oli ka enam kui küllaga. Mis sa hing veel tahta oskad?

Veel pisut Pada-Häda-Orust ja talvisest kulgemisest

Kolonnis oli ainsaks orientiiriks eessõitva auto udutuli.

Kogu selle Pada-Häda-Oru lumevangistusega seoses meenus mulle tahes või tahtmata oma elu kõige ekstreemsem lumetorm, mille kõrval meie Monika oli nagu süütu teismeline plika tõelise fuuria kõrval. See oli ühel Volvo testisõidul ligi kümme aastat tagasi, 2001. aasta veebruaris, mandri-Euroopa kõige põhjapoolseimas tipus Nordkappis.

Meie testisõidu keskus ja peatuspaik oli Altas, umbes 240 km Nordkappist. Euroopa põhjapoolseima tipu külastamine kuulus programmi ning kõik varasemad grupid olid seal kenasti ära käinud. Meie grupp oli kõige viimane ja ehkki juba eelmisel päeval anti tormihoiatus, otsustasid korraldajad hommikul taevasse vaadates, et mis sealt ikka tulla saab, käime ära!

Sinna sõit mööduski meie jaoks viperusteta, sest teadlikult hakkasime esimestena liikuma, kuna pool grupist moodustasid mehhiklased ja araablased, kes nägid esimest korda elus lund. Kujutasime juba ette, milline saab nende liiklemiskiirus olema ning leidsime, et parem on kohe ees ära minna, kui nende taga pärast passida. Sest tee oli kitsas ja väga libe ning möödasõidud üsna ohtlikud.

Jõudsime esimestena Nordkappi kohale, taevas oli selge ja ilm ilus. Ja siis, umbes paari tunni jooksul pöördus ilm totaalselt ning viimased tulijad, kes eelnimetatud tegelaste taha stoppama olid jäänud, olid sunnitud juba mitu korda autot kraavist välja lükkama. Kohta, kust läheb tee, polnud enam üleüldisest lumeväljast võimalik eristada. Aga kohale nad kõik imekombel siiski jõudsid. Aga kuidas minnakse tagasi? Kas jäämegi siia lumevangi? 240 km kaugusel hotellist?

Kogunemine Nordkappis enne suure tormi algust.

Kui me olnuks Eestis, siis ilmselt olekski jäänud. Täpselt, nagu inimesed Padaorus. Norra riigis aga toimivad asjad hoopis teisiti ja meie riigiisad peaksid minema sinna õppima, kuidas lumetormis liiklemist organiseerida. Asi toimis imelihtsalt: autod koguti kolonni, kõikidel kästi tagumised udutuled põlema panna.

Kolonni etteotsa asus traktor, mis lükkas tee lahti ja mille tagaosas põles samuti ere punane tuli. Selle järgi orienteerus kolonni esimene auto, ülejäänud kolonn orienteerus eessõitva auto udutule järgi. Kuna polaaröö oli äsja lõppenud, oli juba kella kolme paiku päeval väljas kottpime. Pimedas tuledevalges ja tihedas lumetormis nägi eessõitva auto punast tulukest vaid paar-kolm meetrit. Ehk iga juhi ainsaks ülesandeks oli vahet eessõitjaga mitte sisse lasta, sest sõidujälgi ei olnud lumetormis üldse näha.

Teelõigud oli piirkondade vahel ära jagatud. Üks traktor vedas kolonni oma piirkonna lõpuni, seal ootas meid juba järgmine kolonn järgmise traktoriga. Meie traktor keeras otsa ringi ja võttis sappa vastutuleva kolonni, meie saime oma ette järgmise piirkonna traktori. Nõnda vahetusid need traktorid kolm-neli korda, kui mitte rohkem. Kogu seltskond jõudis Altasse umbes kuue tunniga, mis 240 km teekonda ja tohutut lumetormi arvestades, oli väga hea tulemus. Eriti meie Padaoru näite taustal.

Miks meil ei võiks olla valmisolek taoliseks liikluse korraldamiseks? Mitte ei saa aru!  Teada ju on need kohad, kus on oht lumevangi jääda kõige suurem, seda enam, et Padaorus asub ka maanteeameti kaamera. Kui sealt kaamerapildist on näha, et teeolud muutuvad raskeks ja mõni auto on juba seisma jäänud, tuleks liiklus koheselt peatada, koguda autod kollonni ja erinevate teehoolduspiirkondade vahel traktorid edasi-tagasi neid kolonne vedama panna. Kuidas on nii, et Norras on selline süsteem võimalik aga meil mitte?

Ja need jutud, mida ma erinevate ametkondade esindajate suust olen tänase päeva jooksul raadiost kuulnud, ajavad täiesti vihale. Et kõik toimus plaanipäraselt ja kõigega saadi hästi hakkama! Kamoon! Et siis see ongi maksimaalne, mida me suudame! Mina mõne mehe asemel astuksin tagasi, mitte ei ajaks sellist jama suust välja.